Tiiu on Madli-Melanile justkui vanaema eest!
Tekst: Roosi Hallik
Foto: Seltsilised Madli- Melani ja tema ema Kaire. Erakogu
Vabatahtlikud Seltsilised viisid kokku noore tüdruku ja vanaproua, kes on tänaseks tüdrukule justkui vanaema eest
Vabatahtlik seltsiline Kaire ja tema tütar Madli-Melani on väärikas eas Tiiule seltsiks käinud umbes ühe aasta. Toona ei osanud nad isegi unistada, kui südamelähedaseks võib Tiiu nende mõlema jaoks saada.
Vabatahtlike Seltsiliste projekti eesmärk on vabatahtlike abiga toetada eakaid ja täisealisi erivajadustega inimesi, kes vajavad igapäevase eluga toimetulekul kõrvalabi, tuge või seltsi. Kuigi reeglid näevad ette, et seltsiliseks tohib käia alates 16. eluaastast, siis Kaire ja Madli-Melani on hea näide sellest, kuidas on võimalik seltsiliseks käia koos täiskasvanust esindajaga, pakkudes niiviisi rõõmu mõlemale osapoolele.
Seltsilised Kaire ja Madli-Melani ning 81-aastase proua Tiiu viis kokku seltsiliste Harjumaa koordinaator Karin Talalaev. Kaire ja Madli elavad Kloogal, Tiiu aga Keilas, kuid seni ei ole linnadevaheline vahemaa nende suhtlusele takistuseks osutunud. Tiiu elab üksinda kolmanda korruse korteris ning tal ei ole lähedasi sugulasi ega tuttavaid, kelle lähedusest rõõmu tunda või kellega igapäevaselt suhelda.
Vabatahtlik Seltsiline Kaire: „See oli minu suur soov, et ka Madlil oleks kokkupuude vanemate inimestega“
Kahe lapse ema ja igapäevaselt kontoritööd tegev Kaire elab tütrega kahekesi. Mõned aastad tagasi lahkus Kaire vanaema, kellega Madli-Melani väga lähedane oli. See oli ka üks põhjustest, miks Kaire end ja oma tütart Vabatahtlike Seltsiliste programmiga siduda otsustas. „Kuna minu poolt ei ole lähi ringkonnas enam Madlile ühtegi vanemat inimest, siis mõtlesin, et nii tore oleks vahepeal kellegi juures külas käia ja juttu rääkida. Et oleks keegi, kes Mandlile justkui vanaema asendaks või temast vanaema moodi hooliks,“ rääkis 48-aastane Kaire.
Kaire sai Vabatahtlike Seltsiliste programmist teada juhuslikult. Ta rääkis, et nägi Vabatahtlike Seltsiliste reklaami esimest korda Facebookis, mis viitas ERR-i artiklile. „Sõitsin sel hetkel rongiga töölt koju ja kodus rääkisin sellest mõttest Madlile,“ meenutas Kaire, kelle jaoks oli oluline, et nad just tütrega koos seltsilisteks hakkaksid. „Ma ei ole kunagi tahtnud nii, et ma üksi kellegi juures käima hakkaksin, vaid tahtsin, et ka Madli sellest osa saaks. Mõtlesin, et see annaks meile võimaluse koos midagi toredat teha ning samuti saab nii Madli uusi kogemusi, mis puudutab vanainimestega suhtlemist ja sotsiaalsetes olukordades hakkama saamist“.
Kaire nentis, et talle meeldib seltsiliseks käia eelkõige seepärast, et näeb, kui palju see proua Tiiule rõõmu valmistab. „Mulle meeldib näha tema silmis siirast rõõmu, kui ta meid ukse peal vastu võtab ja tuppa kutsub.“ Samuti inspireerivad teda huvitavad vestlused, mis iga kord erineva nurga alt lahti rulluvad. „Meile alati meeldib kuulata lugusid tema elust, sest tema elu on hoopis teistsugune olnud kui meil. Ta elu on olnud keeruline ja ta on tõesti palju siin elus näinud,“ rääkis Kaire. Tütrele Madlile meeldib lisaks Tiiu külastamisele ka Seltsiliste kogemuskohvikutes käia. „Olen aru saanud, et Madli on väga kannatlik ja hea kuulaja,“ tõdes Kaire ja ütles, et suure osa ajast jutustab nende kohtumistel kõige rohkem ikkagi proua Tiiu.
Seltsiline Kaire: „Ta on ju seal täiesti üksinda. Mõtlesin, et kui mina tema pärast muret ei tunne, siis kes üldse tunneb?“
Ehkki suur osa koosveedetud ajast möödub alati lõbusalt, on ka raskemaid hetki. „Ka minule meeldib tegelikult kuulata,“ tunnistas Kaire ja rääkis, et mõnikord pole Tiiul eelnevalt kokkulepitud kohtumise päeval suhtlemiseks eriti hea tuju. „Siis on jällegi minul keeruline tuju üleval hoida ja jututeemasid välja mõelda. Eks sinna juurde käivad – nagu ikka elus – nii rõõmud kui mured“, tunnistas Kaire ja lausus, et mõnikord on raske ka siis, kui Tiiu ootamatult telefonile ei vasta. „Kui ma teda telefonis ükskord juba mitu tundi kätte ei saanud, olin juba tõsiselt mures. Ta on ju seal täiesti üksinda. Mõtlesin, et kui mina tema pärast ei muretse, siis kes üldse muretseb?“ selgitas seltsiline Kaire. „Eakatega on veel see, et nad väsivad päris kiiresti. Võime ju igasuguseid toredaid asju välja mõelda, aga kui tegudeks läheb, siis on ta äkki väsinud,“ mõtiskles ta.
Kaire ja Madli-Melani, kes käib viiendas klassis, käivad Tiiut külastamas igal nädalal, enamasti nädalavahetustel, sest argipäevad sisustab Kaire töö ning Madli-Melani koolis käimise ning õppimisega. „Ma püüan igal nädalal kasvõi korraks temaga ühenduses olla. Kui kokku ei õnnestu saada, siis vähemalt helistame,“ ütles Kaire. Kui seltsilised Tiiule külla lähevad, istuvad nad sageli köögis ning räägivad maast ja ilmast, kuid mõnikord käivad nad koos jalutamas või ka poes. Ükskord käis Tiiu hoopis Kairel ja Madlil külas. „See oli Madli sünnipäeva paiku,“ meenutas Kaire. „Tiiule meeldib väga meie armas koer. Ta tahaks endale ka koera, aga kahjuks ta elab kolmandal korrusel ja tal on tervislikel põhjustel raske liikuda.“
Vabatahtlikud Seltsilised käivad oma igapäevaelu kõrvalt rõõmu pakkumas neile, kes on elus jäänud üksinda – kellel ei ole sugulasi, kokkuhoidvat sõprusringkonda ega lähedasi inimesi. Samuti käivad nad seltsiks neile eakatele ja erivajadustega inimestele, kellel on pere olemas, aga pereliikmed on päeval tööl, mistõttu peab eakas või abivajaja päeval üksi olema. Madli sõnul on võõrale inimesele seltsiks käiv inimene kindlasti hea ja lahke iseloomuga. Kaire tõi aga välja, et eakatega suhtlemisel peab olema ka palju kannatust.
„Oma inimene ei kuula sind nii, nagu teeb seda seltsiline. Kuna seltsiline ei viibi sinuga kogu aja koos, pühendab ta nendesse hetkedesse palju rohkem, kui lähedane seda teeks“
Kaire tõi näite enda vanaemast, kellega and absoluutselt iga päev suhtlesid ja pidevalt kontaktis olid. „Ta teadis täpselt, et mul hakkab kell 11.00 lõuna ja ta tõesti iga päev helistas mulle,“ rääkis Kaire. „Ta helistas mulle kasvõi selleks, et jutustada, kuidas linnud laulavad ja rohi kasvab. Ma ütlen ausalt, et see tundus vahepeal jube tüütu, aga siis jälle mõtlesin, et varsti mul võib-olla ei ole enam seda, kes mulle helistaks. Ja kui ta lõpuks siis haigeks jäi ja enam ei helistanud, siis ikka tundsin puudust küll.“ See õpetas Kairet vanemate inimeste soove paremini mõistma, mis tänasel päevalgi Tiiuga suheldes kasuks tuleb. „Küll hüppavad nad ühelt teemalt teisele ja siis jälle räägivad ühte ja sama asja sulle mitu korda uuesti,“ selgitas Kaire, et selline suhtlusstiil nõuab harjumist, kuid inimest aktsepteerides on võimalik niimoodi väga hästi suheldud saada. Kaire mainis, et seltsiliseks olemise juurde käib kindlasti veel rõõmsameelsus. „See on väga oluline, et sa ei läheks teise inimese juurde halva tujuga. Nii sa ju rikud tema tuju ka ära,“ täpsustas ta.
Vanemate inimeste juures köidab Kairet enim nende elutarkus
„Nad on lihtsalt nii kogenud ja oskavad jube vahvaid nõuandeid anda, ükskõik, mis eluvaldkonna kohta. Näiteks on Tiiu mulle rääkinud erinevate ravimeetodite kohta ja kuidas nad vanasti haigustega toime tulid, kui arstiteadus niimoodi veel arenenud polnud,“ rääkis Kaire, kelle sõnul on vanaaegsed rahvatarkused palju huvitavamad kui tänapäevased keemial ja tehnoloogial põhinevad meetodid.
Kaire rääkis, et Vabatahtlike Seltsiliste programmis leidub väga erinevate taustadega seltsitatavaid. „Minule sattus nüüd küll selline, keda tõesti ei ümbritse mitte ühtegi lähedast inimest. Samas on neid, kellel on inimesed olemas, aga kellele ei helistata ega tunta huvi, sest aega pole ja alati on kiire,“ lausus ta. Kaire on mõelnud ka sellele, et oma perega ei saagi vahel kõigest rääkida. „Oma inimene ei kuula sind nii, nagu teeb seda seltsiline. Kuna seltsiline ei viibi sinuga kogu aja koos, pühendab ta nendesse hetkedesse palju rohkem, kui lähedane seda teeks.“
Vabatahtlikud Seltsilised inspireerivad teineteist
Kaire rääkis, et ta läheb alati Tiiu juurest ära rahul südamega, sest tunneb, et sai enda kohalolekuga Tiiu päeva veidike rõõmu tuua. „Tunnen, et nii palju, kui annan, saan ka vastu. Mul on alati väga hea tunne Tiiu juurest tulles,“ sõnas Kaire. Samas ei tunne ta, et jaksaks oma energiat ja tähelepanu lisaks Tiiule veel kellelegi suunata. „Müts maha nende vabatahtlike ees, kes mitmele inimesele seltsiks käivad ja mitu päeva nädalas nendega möllavad. See on kindlasti väga suur asi,“ sõnas ta.
Kaire on mõelnud, et isegi kui ta peaks kunagi otsustama, et ei soovi end enam lepingu alusel vabatahtlike programmiga siduda, siis Tiiu juures käiks ta ikka edasi. „Miks ma peaks ta siis lihtsalt niimoodi ära unustama? Ta on mulle nii südamelähedaseks saanud, et ma teda unarusse kindlasti ei jätaks. Kasvõi üle nädala võiks tal külas käia ja juttu rääkida,“ ütles Kaire.
Kaire sõnul on teekond Tiiuga õpetanud talle väga palju. „Olen õppinud, kuidas olla kannatlik, siiras ja tänulik. See on mulle näidanud, kui oluline on märgata neid ja eriti vanainimesi, kes on täiesti üksinda,“ rääkis Kaire ja mõtiskles, kui kurb ja üksildane võib Tiiu olla siis, kui Kairet seal temaga parasjagu ei ole.
„Võin öelda, et Tiiu on mulle täitsa oma inimeseks saanud,“ lausus Kaire. „Kahju, et tal jalgade tõttu liikumine veidi piiratud on. Kui ma saaksin, sõidutaksin teda igale poole ja kutsuksin teda endaga kaasa, sest auto on ju mul olemas.“ Kaire soov programmiga liitudes oli leida enda ellu mõni tore vanainimene, kes oleks mingis mõttes vanaemaks ka tütrele Madlile. „Täna saan ma öelda, et olen selle väikese eesmärgi saavutanud,“ tõdes ta. „Tiiu tõesti hoiab neid Madliga ning soovib meile parimat“.
