KUI RÄÄGID INIMESEGA, VÕID LEIDA SÕBRA
Tekst: Maire Aunaste
Fotol: Ly ja Olga Autor: Lys- Maria Vare
Eelmise aasta suvel pöördusid Raplas Ly Vare (57)poole aadressi küsimiseks kaks ukrainlannat, kes otsisid tööd. Sellest päevast algas Raplas töötava Ly ja Olga Karlova (57) vahel sõprus, mis jäi kestma.
“Kuna Olga on Donetski oblastis Slavjanskis omal ajal lõpetanud kunstikoolis keraamika-maalija eriala, hakkasime talle otsima erialast tööd. Alguses Raplast, hiljem Kohila lähedalt Urgelt leidsimegi ettevõtte, kuhu Olga nüüdseks iga päev tööle sõidab,” räägib Ly, kes paar kuud hiljem ennast Olgale vabatahtlikuks seltsiliseks vormistas.
“Kuna mu poeg on Ukrainas tööl politseis, siis Eesti Politsei korraldas mu ohutu jõudmise Eestisse. Teadsin kohe sihtkohta, et see on Rapla. Oma minia ja pojapojaga sõitsime koos Poolani, mina sõitsin edasi Eestisse,” räägib pikkade süsimustade juustega Olga, kelle vanemad olid tegelikult vene juurtega.
“Meie pere oli kahekeelne- kuidas sa ikka Ukrainas elad, kui keelt ei oska. Eks peaksin siin ka keelekursustele minema, aga siis tuleks valida- kas töö või õppimine,” tunnistab Olga, kes erialase töö leidmise üle on väga rõõmus.
Ly Vare on töötanud aastaid Raplamaal vähekindlustatud perede heaks ning nüüd Raplas erivajadustega, täpsemalt psüühikahäiretega inimeste kodus tegevusjuhendaja. Tegelikult teab ta praktikas ammu, kuidas erivajadustega inimestega suhelda, aga ometi võttis 3-lapse ema sel sügisel kätte ja astus Järvamaa Kutsehariduskeskusesse hooldustöötajaks õppima.
“See haridus annab sulle tööd igas kodus ja igal ajal!” on Ly veendunud ning usub, et haritud hooldustöötajat vajavad nii väetid pereliikmed, erivajadustega inimesed, kes saavad endaga küll hakkama, kuid tunnevad puudust tähelepanust, toetusest ja tavalisest südamest tulevast nõuandest. Täpselt nii, nagu ka seltsi vajavad üksi elavad eakad.
“ Sõjapõgenikud- ükskõik, kas nad jõuavad pelgupaiga maale üksi või lähikondlastega, vajavad abi ja toetust mitte ainult esimestel päevadel või kuudel, vaid kindlasti kogu esimene aasta inimest, kellega koos kasvõi vait olla. Mina olen noorena õppinud vene keelt ja kirjandust, nii-et ma mõistan nii keelt kui inimese hinge. Tuleb osata vaid kuulata! Meie oleme Olgaga oi! kui palju rääkinud…Kui su poeg teenib Ukraina riiki, kui su lapselaps koos emaga on kusagil Poolas, kui sa ei kujuta ette ka, kui kaua sõda veel kesta võib, siis….Siis rääkimine ja kuulamine ja osavõtlik suhtumine ongi ainsad asjad, mida põgenikule anda võid. Kuigi üks Rapla mees, kellele viisin Olga katkise õmblusmasina, viis Olgale vana, ajast ja arust masina asemele hoopis uue, töökorras ja kaasaegsema… Sest seda vana polnud enam võimalik parandada. Olga ei uskunud oma silmi! Aga südant uskus,” räägib vabatahtlik seltsiline Ly. Kuigi ta ise elab Raplast 30 km kaugusel, püüavad nad Olgaga aegu nii sättida, et mõnikord mitte ainult telefonis juttu puhuda, vaid Raplas ka koos olla.
“Olga, mis Sinu igas päevas head on?” küsin Olga käest, kes on pärast päev-otsa tasside maalimist Raplasse jõudnud ning valmistub poodi minema.
“Sellest päevast, kui Raplasse jõudsin, ei vahetaks ma ühtegi päeva oma elus välja. Esimesest hetkest meeldis mulle Eesti puhtus ja inimeste viisakus. Kuigi Raplas elame ühiselamus paljude ukrainlannadega koos, on mu ainsaks uueks sõbratariks ikka Ly. Ta aitab mind nii psühholoogiliselt, kui ka nõu ja jõuga, kui vaja. Alustasin oma elu ju otsast- pean olema kannatlik nagu laps, kes teeb oma elu esimesi samme. Selleks ongi vabatahtlikku seltsilist vaja- seal oma ühiselamus oleme teiste ukrainlannadega ju kõik samasugused uues riigis elamisega algajad. Muidugi ootan väga päeva, et sõita koju tagasi, aga millal see päev tuleb, pole aimugi… Igal õhtul helistame pojaga ja küsime ainult ühe küsimuse: kas kõik on hästi?” tunnistab Olga ja ruttab õhtusööki ette valmistama. Eesti on ta jaoks maa, kus ei pea ega saagi kodumaad Ukrainat ära unustada. Isegi söögi mõttes mitte.
