NÕIA ASEMEL TEGUTSEB ÄKSIL VABATAHTLIK SELTSILINE
Tekst ja foto Maire Aunaste
Regina-Imbi Nõmmisto (92) on Saadjärve äärest Tabiverest pärit ja on elanud sealkandis terve elu. Käis lapsena 6 km jalgsi iga päev kooli ja tagasi, töötas Saadjärve masin-traktorijaamas sekretärina, seejärel Tartus lasteaia kasvatajana ja lõpuks kuulsas ajaloolises Äksi villavabrikus lõnga kerija ja ketrajana.
See oli raske töö. Võttis tervise läbi- pidi ju aastakümneid püstijalu seisma. Pensionile jäädes läks veel kohalikku kauplusse tööle- raha oli vaja! Kui sellele kõigele lisada, et kodupõllul tuli kasvatada ka aedvilja, mida Tartu turul müümas pidi käima, siis pole imestada, et sellise koormusega tervis- selg eelkõige!- igevesti vastu ei pea.
“90-aastaselt lõpetasin aiatööd ära. Selja tõttu ei saa nüüd enam üksi Tartusse poodigi sõita- hädapärast teen kodus ise veel söögi valmis,” räägib Imbi tervisemuredest hoolimata reipal ja rõõmsal häälel. Ajame juttu ta seltsilise Aune Sepa (67) rikkalikult kaetud lõunalaua taga.
“Ma tunnen Aunet sünnist saadik. Mu ämm läks oma sõbratarile katsikule ja võttis mind ka kaasa. Sõbratar oli Aune ema ja tütar Aune oligi just sündinud. Mina tulin Äksi tööle 1955.aastal, aasta hiljem sündis Aune,” mäletab Imbi kõiki fakte nagu inimene, kes oma elu tähtsaimad sündmused on kirja pannud. Aga ta ei ole- Imbil on lihtsalt väga hea mälu ja suhtlemisoskus, mis lausa vajab kuulajat.
On peaaegu uskumatu fakt, et kohtume omaaegsest villavabrikust paarikümne meetri kaugusel, sest perekond Sepp elab Äksi kiriku taga majas, mille õue peal 19. sajandist pärit veski koos villavabrikuga asubki. Lähme õue, et seda vabrikut, kus Imbi omal ajal töötas, lähemalt vaadata. Perekond Sepa sauna terrassilt saab astuda otse tiiki, kus parajasti liugleb kolme halli pojaga luigepere.
“Need on meie püsiluiged- Helgi ja Harri. Sellel aastal niisiis kolme pojaga….Helgi! Kus Harri on?” hõikab Aune luikedele, kui kose kohal olevalt sillalt vesiroosidesse kasvanud tiigile vaatame.
“See luigepere elab Saadjärvel juba aastaid. Kui vaikust ja rahu tahavad, siis ujuvad paarsada meetrit järvelt kaugemale meie tiigile. Huvitav, miks Harri täna perega ei ole?” muretseb vabatahtlik seltsiline Aune Sepp, kes on Äksil elanud terve elu. Enne, kui seltsiliseks hakkas, töötas Aune 26 aastat lasteaia juhatajana ja 16 aastat Lähte koolis õpetajana.
“Minu vanemate põlvkonnast on Imbi ainsana oma generatsioonist alles. Meie kandis. Kui vabatahtliku seltsilise koolituse läbi tegin, pakkusin ennast seltsiliseks Imbile ja 65-aastasele Helile. Heli elab oma kodus üksi ja on väga erakliku loomuga. Vastand Imbile, kellega helistame, räägime, saame kokku, vaatame vanu fotosid. Sõidame ringi ka- alates poes-käimisest kuni hiljutise Pühajärve SPA külastuseni. Olime seal 3 päeva. Tartus oleme restoranis ka käinud- Imbi poeg viis meid,” räägib oma seltsilise tegevusest Aune, kes muidugi tunneb hästi ka Imbi kaksikutest lapsi.
“ Ennoga sain tuttavaks 18-aastaselt. Oli vana-aasta õhtu. Läksime sõbratariga kultuurimajja peole- vaatasime filmi, tantsisime ja seisime niisama ahju ääres. Mul oli hiljuti olnud pimesoole operatsioon ja ega minust suurt tantsijat sel õhtul ei olnud. Enno aitas mind koju talutada. Täpselt aasta pärast registreerisime külanõukogus oma abielu ära. Mingit pulmapidu ei olnudki. Enno ei tahnud ka lapsi. Kui kuulis, et olen lapseootel, pakkus, et ostab mulle terve kilo kompvekke, kui aborti teen… Mina muidugi ei teinud- nii ma kaksikud saingi!” naerab Imbi, kes oma kaasa mattis ammu maha.
“Ta hoidis lapsi väga, aga… Mu lastel on omad tööd ja tegemised- nad on väga tublid. Mina pean ikka ise hakkama saama. Kord, kui poeg mitmeks nädalaks reisile läks, viidi mind ajutiselt hooldekodusse. Kolmeks nädalaks. Hakkasin koju tagasi tahtma esimesel päeval… Nüüd muretsengi, et mis saab siis, kui kodus enam hakkama ei saa? Aune on mulle mitte lihtsalt seltsiline, vaid tõeline sõber! Ilma temata ma sureksin nälga… Kui mul asjad kodus otsa hakkavad saama, helistan Aunele ja räägin tasakesi, et kuidas sul ajaga on? Äkki läheks poodi? Paremat abi pole lootagi. Täna sõidamegi poodi- kass Ninnul on liiva ja pehmet konservi vaja,” räägib 92-aastane Imbi silmade särades.
Kass Ninnu on Imbi jaoks vabatahtliku seltsilise Aune kõrval teiseks parimaks sõbraks. Õnneks on Imbi pärast pensionile jäämist, siis, kui tervis veel lubas, palju reisinud ja maailma näinud. 82. sünnipäeva korraldasid ta sõbrad Imbile Taanis laeva peal. See oli tema viimane pikk reis, mida naine ei unusta kunagi. Ehk ka tänu sellele oskab Imbi hinnata abi, mida vaid tänu heale südamele ja sõprusele jagada osatakse.
