SÕPRUS 45- AASTASEST VANUSEVAHEST HOOLIMATA
Tekst ja pilt: Maire Aunaste
Liis Lille (35) ja Õie Lumiste (80) kuuluvad erinevatesse generatsioonidesse, on pärit väga erinevast ajast ja erinevatest kodudest ning elanud mõõdetamatult erinevate võimalustega elu.
Õie on pärit ja üles kasvanud Tudu-kandis, Pedassaares. Ta emal oli 11 last ja 1 kits, isa oli tallimees. Õie õdedest-vendadest on tänaseni elus veel 7, aga omavahel kohtutakse ainult Tudu surnuaial. Sõmerult, kus Õie elab, on sinna 40 kilomeetrit. Ja pole mingi uudis, et üle 70-aastaste inimeste vähese suhtlemise põhjuseks polegi ainult vahemaad. Tervisehädad hoiavad toas, aastatepikkune üksi-elamine hävitab julguse kodust kaugemale sõita ja suhelda.
“Noorust ja Tudu-aega igatsen väga taga. Meil oli seal ju metsatööstus, palju inimesi. Siiani mäletan parki ja laululava, külakiike ja pillimeest… Läheksin sinna kohe tagasi, aga kes mind seal ootab või aitab,” unistab Õie naerul näoga. Hoolimata sellest, et lumivalgete juustega Õie põeb südame arütmiat ja et tal on raskusi kõndimisega, on 80 aastane daam sirge seljaga ja läbi-lõhki positiivne.
Õie 2-toaline korter Sõmeru kortermajas on omaniku nägu: lilleline ja kirev. Loen kokku üle 20-kimbu lilli, mis sest, et kunst-materjalist.
“Mis ma sellest rahast päris-lilledele kulutan! Kuigi neid pärislilli on mul ka- ühe lille peangi kellelegi ära andma!” osutab Õie nn. juudihabeme suunas, mida riiulil kõrvuti on kaks suurt potti. Mäletan seda hallikas-roosat lille oma lapsepõlvekodust.
“Oh, töid olen ma teinud oma kahe poja kõrvalt igasuguseid! Isegi traktorisõidu õppisin ära, käisin kursustel. Traktori peal olin siinsamas Ubjas, Sõmeru lähedal. Paarutasin vaalusid, ajasin kartulivõtuks vagusid lahti, korjasime juurvilju. Kui koos teise naisega olime traktori mootori selgeks õppinud, olime isegi ajalehes… Leningradist käisime mehega toomas otse tehasest autot “Lada 08”- see oli juba Sõmeru ajal. Aga ma tüdinesin sellest autost ära- tal oli ainult 2 ust! Mul tuli aga kahte poissi iga päev tagumisele pingile istuma sättida,” räägib Õie rõõmsal moel. Ta oli nii kange naine, et mehega pulmi ei pidanud ega perekonnanime ei vahetanud! Kuigi koos elasid 35 aastat.
“Mis sellest nimest vahetada- oleks lahku läinud, oleks jälle palju sekeldusi olnud. Tuttavaks saime Sõmeru sööklas- Ennul oli mootorratas ja sellega sai siis tihti Võsule randa sõidetud. Tookord sai veel sõita- bensiin oli odav!” mäletab Õie oma elust ainult häid asju. Ennuga nad ei läinudki lahku, aga- ta poegade isa sai 59-aastaselt surma otse nende kodumaja ees, kui bussilt välja tulles auto ette astus…Juba 23 aastat on Õie üksi elanud.
“Mu viimaseks töökohaks jäi Rakvere Lihakombinaat. Seal töötasin 10 aastat ja sain selgeks kõik tööd. Viinereid ma nüüd enam ei söö- mitte selle pärast, et oleksin neist omal ajal isu täis saanud, vaid sellepärast, et kõik viinerid on liiga suurtes pakendites,” teeb Õie meie kohtumise jooksul esimese märkuse, mida võib ka kriitikaks pidada. Olen ise samuti tihti jätnud toidu ostmata ainult sel põhjusel, et ma ei jõuaks üksi ära süüa poolt kilo viinereid enne, kui nad halvaks lähevad. Siit küsimus: miks ettevõtjad ahistavad üksi-elavaid inimesi?
LIIS, KEDA ÕIE IGAL NÄDALAL OOTAB
Kuigi Õie Lumiste ja Liis Lille elavad teineteisest ainult 12 km kaugusel, polnud neil kuni tänavu aasta alguseni aimugi teineteise olemasolust. Liis (35) on koolis käinud Kadrinas, lõpetanud Maaülikooli ja hiljem õppinud veel Olustveres taimekasvatust- ühesõnaga maatüdruk. Lapsest saadik on ta harjunud maatöid tegema, loodust ja keskkonda kaitsma. Seda keskkonda, kust ta ise pärit on.
“Töötasin 3 aastat Lääne- Viru Maavalitsuses. Kuna üks mu vend oli aga Austraalias, siis otsustasin ka ise kodust kaugel elamise ja töötegemise kogemuse kätte saada. Üheks aastaks. See oli päris värvikas elu. Jõudsin selle aasta jooksul töötada nii erinevaid metallimaake kaevandavas kaevanduses, kui ka farmides. Ajasin lambaid, aitasin tehnikat kolida, pool aastat töötasin isegi lammaste tapamajas- õnneks küll ainult koristajana,” naeratab Liis malbelt. Heatahtlikkus, sõbralikkus ja kogu maailma paremaks muutmise soov on noore naise näkku lausa kirjutatud.
“Austraalias olles tekkis mul nii tohutu koduigatsus, et viisa pikendamise plaani ei tekkinud hetkekski. Elasin seal väga askeetlikku elu, hoidsin iga penni kokku, valmistusin tulevikuks. Müüsin auto, mille olin Austraaliasse jõudes ostnud, maha ja tulin Eestisse tagasi,” on Liis tollase otsusega väga rahul. Ühel nädalavahetusel sõitis ta Austraaliast pisut väiksemale saarele -Vormsile, kus kohtas oma tulevast abikaasat Janist.
“Kuidas sa kahe väikese poja kõrvalt leiad veel aega vabatahtlikuks seltsiliseks olla?” küsin Liisilt, kes just pühapäeviti Õiel külas käibki. Ka täna on pühapäev, 21.august.
“Mul on väga mõistev abikaasa. Kui hommikust õhtuni olla 1- ja 3,5-aastase lapsega kodus, siis kulub aeg-ajalt kodust välja saamine ja rutiini muutmine hädasti ära. Olen vabatahtlikku tööd teinud ka varem ja palju. Ettevõtlike Noorte Kojas, Naiskodukaitses ja 1. Mai talgutel- alati väljas! Kui eelmise aasta lõpus nägin valla lehes üleskutset vabatahtlikuks seltsiliseks hakata, haarasin ideest kohe kinni. Lapsed ja eakad inimesed on ju elukaare kaks otsa- miks mitte olla nende vahelüliks,” arutleb Liis teemal, mis ta enda jaoks sai juba aasta alguses selgeks mõeldud. Talle meeldib oma kogukonda kasvõi tillukese teoga toetada.
“Lääne-Virumaa vabatahtlike seltsiliste koordinaator Katrin Nõlvak pakkus mulle abistatavaks üksi elavat prouat, kes oli hiljuti tulnud haiglast ning vajas abi korteri koristamisel. Nii ma Õiega tuttavaks saingi. Alates veebruarist olen Sõmerul Õie juures käinud kord nädalas,” ütleb hea haldja moodi välja nägev Liis ja Õie noogutab õnnelikult.
“Ma elan suure maja teisel korrusel. Ilma rulaatorita ma enam käia ei julge, aga teisele korrusele rulaatorit ju ei tassi. Õnneks lubab majarahvas mul seda kõnni-riista alumise korruse trepikojas hoida,” on Õie tänulik inimeste vastutulelikkuse eest.
“Oleme koos aknaid pesnud, külmkappi korda teinud ja muidugi palju rääkinud. Igasugustest maailma asjadest. Liisiga koos käime perearsti juures ja poes, aga kõige rohkem me jalutame. Ootan terve nädala seda päeva, kui Liis tuleb!” ütleb Õie siiralt ja soojalt. Liis tulebki. Mis viga pakkuda tuge inimesele, kes ei virise ega kurda, vaid tunneb rõõmu igast antud päevast.
“Vaata- siin Õie korteris on seinte peal 5 kella. Kuna igaüks neist näitab erinevat aega, siis ma tunnen end siin nagu kosmopoliit!” naerab Liis. Kuigi naerda pole siin midagi. Sest inimene, kes hoiab ja aitab teisi – ükskõik missuguses maailma nurgas, kasvõi Sõmerul!-ongi tõeline maailmakodanik.
