KALKUNIGA KORSTNA OTSAS KUUSEMETSA TALU
Tekst: Marie Aunaste
Foto: Urmas Luik ja Andres Lainela.
Vana aasta viimasel päeval avastasin Eestimaal uue koha- Häädemeeste vallas asuva Soometsa küla, mis olevat 7 km pikk ja 4 km lai. Mu teejuht Andres Lainela (34) teab seda täpselt, sest on käinud küla kõigis kodudes mitmeid kordi ning aastal 2016 iga inimese ka fotole jäädvustanud. Tookord oli inimesi Soometsa külas 150. Neist üks on Urmas Luik (62), kellele Kuusemetsa tallu külla läksimegi.
EGA TAL KOERA EI OLE?
Porine külatee ennustab halba.
“Ega Urmasel koera ei ole?” küsin Andrese käest, kellel nii vanaema kui ka vanem vend elavad samas külas.
“Urmasel on ainult linnud- alates ta enda nimest kuni lauda-täie munejateni,” teab Andres. Ametlikult on ta Urmasele vabatahtlik seltsiline, aga mitte-ametlikult…
“Olen lapsest saadik selle küla elu kaasa elanud. Kõik suved vanaema aias rohinud, marju korjanud, heina teinud ja kohalike poistega jalgpalli taga ajanud. Urmase lastega sealhulgas,” ütleb Andres, kes oma kollase triiksärgi ja kuldse rinnarätikuga jätab pigem mulje, et porile eelistab ta parketti ja puhtaid linnatänavaid.
“Jah, tantsida meeldib mulle ka väga, aga mu suured armastused on loodus ja mets,” sõnab Andres, kes enne linnas ärijuhtimise õppimist käis Tihemetsas metsamajandamist tudeerimas.
Astume Urmase vanaisa Aleksandri umbes 100 aastat tagasi ehitatud talumajja. Köögilaual aurava ahjuprae asemel lebab teleka pult, suur televiisor teeb kisa kõrvaltoas.
“Nii kui ma tuppa astun, võtan esimese asjana kätte selle puldi… Televiisorit vaatan kuni magama minekuni,” tutvustab ennast majaperemees. Koera asemel on tal 6 kassi- kõik mustad!
“Viis elavad toas, aga üks püüab laudas hiiri,” selgitab Urmas enne, kui muust laudarahvast rääkima hakkame.
SEITSE KUKKE ON LIIG MIS LIIG!
“Kanu on mul umbes 30- kes neid lugeda jõuab! Aga kukkesid on seitse… Uuel aastal peab esimese asjana paar kukke supiks keetma- neid on kanade kohta liiga palju. Sõtkuvad kanad lihtsalt ära! Üks eriti hull röövel kargab pardile ka selga,” valgustab Urmas maa-inimese looduslähedast elu.
“Parte on mul 70-80, kalkuneid on pärast jõule 14-st järel ainult 5, hanesid ka sama palju. Hommikuti müttan paar tundi laudas. Pardid on hirmsad haudujad- võivad kuude viisi istuda munade otsas! Vahel käivad ikka söömas ka… Hommikuti on lauda igas nurgas kümmekond muna. Kuigi pardi puhastamine on õudne, -sest neil on sulgede all ju veel ka udusuled!- aga prae saab neist väga hea! 4-kilone isane part küpseb potiga 4 tundi ahjus..,” tuletab Urmas meelde viimaseid jõule.
“Mesilased on selles aias elutsenud juba vanaisa ajast- siis elasid nad haavapaku sees. Mina õppisin mesinikuks Olustveres ja hetkel on mul 6 taru. Ega mulle nõelata saada ei meeldi! Ajab koledasti sügelema ja valus on ka. Ostsin esimese korraliku mesiniku ülikonna alles hiljuti- koos maskiga ja puha. Nüüd ei pääse nad mulle kallale ühegi prao vahelt! Seni aga olen eluaeg nendega tegelenud lühikestes pükstes ja palja kõhuga,” naerab Urmas ennast tagantjärgi välja.
“Ükskord ründasid mind mets-mesilased. Jõudsin peaaegu tuppa põgeneda, aga ukse- vahel said nad mind ikkagi kätte. Silmad olid nii paistes, et suitsu sain küll suhu, aga tikku tõmmata enam ei näinud,” räägib Urmas nagu tõeline stand-up koomik. Selle erinevusega, et noored naljamehed peavad kõik selle välja mõtlema, mille Urmas ongi läbi elanud.
KOOLITEE, MIS NEELAS SANDAALE
Missugune ema lubaks lapsel tänapäeval kooli minna läbi soo? Soometsa lastel polnud valikut.
“Esimesed klassid käisin Võidu koolis, selles, mille Konstantin Päts 1937.aastal avas. Aga hiljem käisime kooli Häädemeestele. Läbi soo minnes jätsin sinna 5-6 paari jalatseid kindlasti. Seegi polnud haruldus, et ise nabani soosse vajusin. Õnneks aitasid teised ikka välja sikutada, aga kooli enam sellisel päeval asja polnud,” leiab Urmas tavatust kooliteest ka midagi head. Sedasama sood aitas Urmas Luik hiljem paarkümmend aastat kuivendada- ronis mööda kraave drenaazhitorusid paigaldades.
“Sa oled elus ju kõigega hakkama saanud- miks sul vabatahtlikku seltsilist vaja on? Sul on siin kodus ju seltsi küll,” viipan köögi aknast paistvate valgete hanede suunas.
“ Mul pole eluaeg ei autojuhi lubasid ega autot olnud. Sõjaväes avastati, et olen värvipime. Seal näidati sellist väga paljude värvitoonidega kaarti, millest ma ei osanud täpset nime anda mitte ühelegi värvile. Punase ja rohelise tunnen muidugi ära, aga pooltoone ei näe. Nüüd peabki mind keegi arsti juurde sõidutama ja raskeid asju tõstma ka. Mu elukaaslane Reet tassib hommikuti lauda juurde 9 ämbrit vett, mille ma siis lindudele valan. Aga teraviljakotte aitab Andres sahvrisse kanda,” ütleb Urmas ning näitab, kui vähe tal viimasel ajal vasakust käest kasu on.
“Paar kuud tagasi tehti operatsioon ning arst arvas, et mu õla kõõlused on katki läinud juba 30-40 aastat tagasi. Nüüd olen kaks kuud maganud järjest paremal küljel… Vasaku käega saan ainult lambi lülitit sisse-välja vajutada, seda ka hädapärast,” tunnistab Urmas.
“Kui ma vabatahtlik seltsiline paberite ja aruandluse järgi ei oleks, siis teeksin kõiki neid abistamise-asju nagunii. On tähelepanuväärne, et selles külas elanikkond mitte ei vähene, vaid suureneb. Siin pole mitte ühtegi maja enam müügis. Ja see, et meil elab üksi jäänud eakaid mehi, on ka vastupidine Eesti keskmisele. Peale Urmase käin iga nädal ka Aare ja Kalle juurest läbi. Neile pakun tõesti seda, mida nimetus ütleb: seltsi!” selgitab noor mees. Temast rohkem kui poole vanematel inimestel on väärtus, mida filmimise ja koduloo-huviline Andres Lainela hinnata oskab. See on väärtus, mida rahaga ei osta- elukogemus!
Koos sõber Reikoga on Andres Soometsa elanikest kokku pannud kaks fotonäitust, millest üks on hetkel vaatamiseks Uulu raamatukogus.
KARSKE ELU SÜNNITAS KUNSTNIKU
Tänaseks 8 lapselapse vanaisa Urmas ei löönud aastaid tagasi millegi ees risti ette. Siis aga avastas elupõline napsu- ja naljamees aja, mis pitsi tõstmata kippus üle jääma.
“Temas lõi mingil hetkel välja kunstnik!” teab Urmas Luige eluga hästi kursis olev Andres. Vaatan köögi-aknast paistva sauna poole. Sauna seina kaunistavad sõbralikus naabruses palmid ja hundinuiad.
“Tahaksin sellele valgele aiale maalida hiina draakoni- hästi värvilise! Sellise, mis lookleb piki aeda ja väravast tulijale põlevate silmadega otsa vaatab… Aga naine ei luba. Et liiga eksootiline loom ja tõmbab ilmaasjata tähelepanu,” ütleb 62-aastane Urmas pisut õnnetuna.
“Aga sa ära naist kuula- tee lihtsalt ära!” soovitan.
“Nii suurt draakonit ei saa ju ühe päevaga valmis- ja siis tuleb Reet juba koju!” arutleb kunstniku-hingega Urmas. Tundub, et tal elukaaslase kaotamisest on siiski rohkem kahju kui maalimata jäävast draakonist.
“Aga kas su kalkunid ja pardid tõesti lendavad sellesama sauna katusele ja sealt korstna otsa?” uurin. Sest ma ei kujuta seda pilti ette- lähed külla inimesele, kelle korstna otsas kluksub kalkun…See on ju veel hirmuäratavam, kui poriste käppadega koer!
Urmas vaatab linnainimest haletseval pilgul: te pole elus ikka mitte midagi näinud…
