ELU ESIMENE VABATAHTLIK TÖÖ
Tekst: Maire Aunaste
Foto: Triin ja Mare. Autor: Maire Aunaste
Triin Luik (42) on töötanud elus palju, aga raha teeninud vähe. Sellest hoolimata võib teda heas mõttes kadestada, sest alates Türi Gümnaasiumi lõpetamisest on ta elanud mitmekülgselt värvikat elu.
“Olin täitsa tavaline koolitüdruk, kes mõlgutas iga päev eri mõtteid teemal, kelleks saada. Lapsehoidjast politseinikuni kõikusid mu unistused,” naerab Triin aja kohta, kus oleks võinud valida ükskõik mida.
Kuna 1990-ndate lõpus läksid paljud uljad maailma-avastajad lapsehoidjaks kas Inglismaale või Saksamaale, siis täpselt selle tee valis ka 18-aastane Triin. Kuna koolis oli ta esimeseks võõrkeeleks saksa keel, siis Saksamaale ta sõitiski. Lapsehoidmise kõrvalt hakkas ta Saksamaal edasi õppima- turismi. Stuudiumi jooksul pidi endale leidma ka praktika kohad. Esimese pool aastat töötas Triin Kesk-Vietnamis hotellis, mida külastasid peamiselt sakslased. Teise poole- aastase praktika tegi neiu läbi maailma ühes suurimas lennujaamas- Frankfurdis Maini ääres.
“Elasin Saksamaal 15 aastat. Siis tulin tagasi Eestisse ja töötasin ning ka õppisin mitmes kohas- Kuressaare ametikoolis kondiitriks ja Tartu Kutsekeskkoolis pagariks. Hakkasin pagarina ka tööle, aga kuna sellest imeväikesest palgast ei suutnud ma ühel päeval maksta hamba-arsti arvet, siis tuli jälle midagi muud otsida,” ei tee Triin üldse kurba häält.
“Kuna mu isa elab Antslas, siis kandideerisin Antsla valla väljakuulutatud projekti-põhisele ametikohale, mis tegeleb laste õppest väljalangemise ennetamisega. Kuna sealse poole koha kõrval jäi mul aega kõvasti üle, panin ennast kirja ka vabatahtliku seltsilise värbamislehel,” selgitab Triin oma teed vabatahtliku seltsiliseni. Varem polnud ta vabatahtliku tööga tõsisemalt kokku puutunud. Ka polnud ta kunagi elus hooldus-haiglas käinud. Täpne nimetus majal, kus Triin kord nädalas kolmapäeviti käib, on Võru Haiglas asuv õendusabi keskus.
Selle maja õuel me kolmekesi kohtumegi. Triin, tema seltsitatav Mare (50) ja mina. Haigla asub keset männimetsa. Jaanilaupäevani jääb vaid üks päev. Võru Haiglast Varstuni jääb 35 kilomeetrit. Varstu on nii Mare kui Triinu elus tähtis koht- nende mõlema lapsepõlvekodu oli sea., Triin on seal ka esimesed 4 klassi lõpetanud. Mare on keskkooli läbi teinud Haapsalu Eriinternaatkoolis. See oli siis, kui ta tervis veel parem oli. Viimased aastad on Mare tervislik olukord lasknud tal olla vaid kahes asendis- kas lamada voodis või istuda ratastoolis. Võru Haigla õendusabi osakond on olnud talle koduks 4 aastat.
“ Vabatahtlike seltsiliste koordinaator Liina Mitt kutsus mind koos endaga Võru Haigla seitsmendat korrust külastama. Seal õendusabi osakond asubki. Käisime korruse läbi, ajasime paljude inimestega juttu, aga osakonna juhataja soovitas mulle just Mare seltsiliseks hakata. Paar kuud tagasi kohtusimegi. Isegi kui osakond on olnud koroona tõttu suletud, meie kohtumised ära jäänud ei ole, sest Mare saab oma ratastooliga õue tulla,” räägib Triin. Mare muudkui naeratab.
“Oleme Marega üsna ühesuguse mõttemaailmaga. Räägime palju loodusest, metsast ja inimesest, kes loodusest ei hooli. Muidugi räägime ka ilmast ja sellest, mis Võru haigla ümbruses näha on. Eriti palju ju ei ole, aga autosid näeb, lilli näeb ja kui taevasse vaadata, siis näeb haigla 7.-nda korruse kohal katust. Oleme Marega unistanud, et sellele katusele võiks ju kohviku teha- sealt avaneks väga kaunis vaade Kubjale ja Võru linnale. Näeks isegi järvi,” ütleb Triin, kes teab, kui piiratud on olnud Mare võimalused maailma näha võrreldes tema endaga.
“Mare on eluaeg ristsõnu lahendanud. Mina ei tea neist aga midagi. Nii me siis lahendame, et Mare mõtleb ja ütleb ning mina kirjutan. Pliiatsit Mare hoida ei saa, aga kahe peale saame hakkama. Nende mõne nädalaga on Mare palju avatumaks muutunud. Ja mis viga on olla seltsiline inimesele, kes on kõigega leplik, kes on sõbralik ning mitte kunagi ei nurise. Vahepeal oli jutt, et õendusabi kliente viiakse Võru laulupidu vaatama, kuna aga töötajaid oli liiga vähe, siis jäi ka see ära. Mare, nagu ta toakaaslasedki, ei nurisenud, vaid leppisid olukorraga,” ütleb Triin enne, kui asutame metsa taustal pilti tegema.
Vabatahtliku seltsilisena õpib seltsitatavatelt palju- näiteks seda, kuidas peaaegu olematu tervise, päevast päeva rutiinse elukorralduse, nulli-lähedase raha ja nädalate kaupa kellegi või millegi ootamisega hakkama saada. Retsept on kannatlikkus!
