KOGUKOND ALGAB ESIMESEST ÜHISEST LILLEPEENRAST
Tekst: Marion Bobkov
Foto: Maire Aunaste
Kõlab peaaegu uskumatult, et Muuga aedlinnas, kus mitte-ametlike andmete järgi elab 7000- 10 000 inimest, pole peale lasteaia ja ühe toidukaupluse midagi, kus teenuseid pakutakse või kuhu kohaliku elu uudistamiseks sisse astuda.
Kui 1998.aastal kuulus Muuga aedlinn Tallinna Mererajooni haldusalasse, siis nüüdseks juba 25 aastat on Muuga Maardu linna üheks piirkonnaks. Nii, nagu Eestis tervikuna, pole ka Maardus suudetud kahe rahvusrühma lõimumisega siiani toime tulla. Mis tähendab, et ega Muugal elavatel inimestel pole peale hädavajalike ametlike asjaajamiste Kallaveres asuva Maardu linnavalitsusega tarvis ühendust pidada. Samuti puudub Maardu linnavõimudel adekvaatne ülevaade Muugal toimuvast ja Muuga elanikest.
PILOOTPROJEKT MUUGA-MAARDU KOGUKONDADE KOOSLOOMEKS
Nagu projekti pealkirjast lugeda, on eesmärgiks panna ühte haldusalasse kuuluvad kogukonnad koos looma ja seeläbi eksisteerima. Et eksisteerimine ei tähendaks ainult ellujäämist, peab olema nn. üleadsetel vastastikku midagi pakkuda. Kui Muugal elav Marion Bobkov piirkonna vabatahtlike seltsiliste koordinaatoriks sai, teadis ta juba, millest alustada. Kõigepealt esitati Muuga Aedlinna kogukonna poolt Maardu Linnavalitsusele pilootprojektiga liitumise avaldus.
Maardu LV-l nimelt oli juba tükk aega mõlkunud meeles üle paarikümne aasta linna juhtinud ja 2015. aastal surnud Georgi Bõstrovi ajastu muutmine. Bõstrov oli mees, kes augustiputshi tervitas punalipu heiskamisega ja kes eesti keelt ei saanudki selgeks. Sellest hoolimata, et teda koolitas nõukogude-aegne kultuuriminister Elsa Gretshkina isiklikult…
Tänane Maardu Linnavalitsus eesotsas linnapea Vladimir Arhipoviga, aselinnapea Aurika Sini ja sotsiaalosakonna juhataja Olga Jevdokimovaga olid varmad kandideerima 2022.aastal KOVidele suunatud koosloome koolitusprogrammi. Muuga kogukonna aktivistid kaasati linnavalitsusega koostööle väga hea meelega.
“ Panime novembrist 2022 kuni jaanuarini 2023 koos vabatahtlike seltsiliste Merili Toppa, Inna Rose ja Tiina Köömnemägiga kirja tegevuskava, mille esitasime Maardu Linnavalitsusele. Korraldasime Muuga lasteaias ümarlaua, kus kuulasime ära eakate ja puuetega inimeste esmased soovid, mida linnavalitsusele edastada. Kooskäimise kohta meil Muugal peale lasteaia ei ole, aga miks peaks lasteaed, millel on oma funktsioonid, kõiki hädalisi oma katuse alla mahutama? Olin selleks ajaks juba mitu aastat rääkinud linnavalitsusele, kui hädasti oleks vaja üht multifunktsionaalset kogukonna keskust. Näiteks moodul-maja… Seni on olnud see jutt kurtidele kõrvadele,” ütleb Marion Bobkov, kelle aias asuvas aiamajas on suvisel ajal peetud nii mõttetalguid kui aiaseminare.
“ Teadsin, et Muuga eakate hulgas on inimesi, kes vajaksid hädasti linnalt hoolekandeteenuseid. Nii invatranspordi kui koduhoolduse näol. Sellest rääkisin linnavalitsuses juba 2022.aasta suvel. Selgitasin, et eeskätt oleks vaja linna abi sihtrühmade kaardistamisel, et abivajavate inimeste andmed mulle kui koordinaatorile edastada. Sotsiaalosakonnast anti teada, et üle 65-aastastest elab kogu piirkonnas vaesusriskis ca 650 inimest ja et toidupakke kaks korda aastas antakse 1300-le inimesele.
Kui pakkusime vabatahtlike seltsiliste abi toidupakkide kodudesse viimiseks, keelduti isikuandmete kaitse tõttu. Nii pididki väga eakad oma pakkidele järgi tulema jaanuarikuisest lumest ja külmast hoolimata… Ainuüksi selles lasteaia parklas, kus toidupakke jagati, saime kaardistada 7 väga vaevaliselt liikunud vanurit, kelle aitasime tänu oma transpordile koju tagasi. Eesti rahvusest inimesi aga, kes elavad Muugal ilma sissekirjutuseta, ei saavat linnavalitsus mitte kuidagi aidata,” teab Marion Bobkov.
TEAVITUS SELTSILISTE VAJALIKKUSEST JÄÄB TÄHELEPANUTA
Suurüritusel Kallaveres, kus Marion Bobkov vabatahtlike seltsiliste koordinaatorina linnavalitsuse telgis infot jagas, oli osavõtjate hulgas 95% venekeelseid inimesi. Selle ürituse järel kaasas Marion seltsilisena vaid ühe inimese- noore ukrainlannast ema- kellele abivajaja otsimise asemel linnaametnikud vaid käsi laiutasid.
“Suhted venelaste ja ukrainlaste vahel olevat niigi plahvatus-ohtlikud- mitte iial ei võtaks vene keelt emakeelena rääkiv eakas üksik pensionär endale abiliseks ukrainlast, selgitati mulle. Linnavalitsus palus mul keskenduda oma missioonil ainult Muugale. 2012.aastal moodustatud MTÜ Muuga Selts on väga tubli, aga see on orienteeritud peamiselt ürituste korraldamisele. Ka Eesti Looduskaitse seltsi Muuga osakond oli meid, vabatahtlikke, moraalselt toetamas, aga seda tingimusel, et neid hoolekande teemadega piirama ei hakataks…
Maardu linn on esitanud mulle kui koordinaatorile abivajajatena 5 inimest- 3 inimest Kallaverest ja 2 Muugalt. Seda on muidugi äärmiselt vähe. Toetama peaks ju nii lapsi, noori, eakaid, kui ka puuetega inimesi. Omal jõul jõudsime sihtrühma kuuluva 30-inimeseni. Vaatamata korduvatele teavitamistele Maardu kohalikus ajalehes pole ise end seltsiliseks ega abivajajaks keegi pakkunud. See tõsiasi, et abivajajad tahavad seltsiliseks vaid nende endi emakeeles rääkijaid, on tänaseks selge. Linnavalitsus sellega meid küll aitas, et on lisas 200-le toidupakile vabatahtlike seltsiliste tegevust tutvustavat infolehe,” ütleb Marion, kelle koordineerida on Muugal praegu 10 seltsilise tegevus. Neist 3 olid nõus oma aega ja tuge pakkuma vaid juhul, kui paberimajandusega tegelema ei pea.
MUUGA KOGUKONNA TEGEVUSE KOKKUVÕTE HETKEL
“Oleme silmale nähtamatut teinud tänaseks rohkem kui nähtavat,” arvab Marion Bobkov. “ Muugal oleme vanema-ealiste võrgustiku kaardistanud. Selle käigus kogusime kohalikelt eakatelt ka mälestusi ja Muuga pärimusi. Septembrisse on Maardu LV-s plaanitud uus ümarlaud, kus räägime linnavalitsusele seni vahendatud vajadustest. Oleme Muuga koosolekutele kaasanud alati KOV-i tipp-spetsialiste. Ja seda teame ka, et Muuga kogukonda puudutavat infot FB-s loetakse ja jagatakse.
Eks see kogukonna loomine ole alles hapras järgus. Tahaksime jõuda selleni, et abistamine kogukonnas oleks auasi ja norm. Aga selleni on veel pikk tee minna,” tunnistab Marion Bobkov.
“Ma väga loodan, et me jagame vabatahtlikena oma eesmärke, jõudusid ja tahet targalt ning täiendame regulaarselt oma ridu üksteist vajadusel toetades ja asendades. Õppinud oleme selle pooleteise aasta jooksul ka: eelkõige seda, et inimene ei küsi abi. Sa pead need abivajajad ise leidma. Kasvõi tänavalt. Astu inimesele ligi ja räägi. Isegi kõige väetimad eelistavad hooldekodule oma kodu ja vabatahtlik seltsiline saab seda aega eaka, üksi elava inimese jaoks pikendada,” teab Marion Bobkov.
MIS ON PILDIL VALESTI?
Miks kogukondade koosloome projekti Muugal-Maardus nii vaevaline käima saada on, seda saab põhjendada. Esiteks: dialoog Muuga ja Maardu LV- vahel on aastakümneid puudunud. Teiseks: elanikkonnaks Muugal on 60% eestlasi. Kolmandaks on Muuga lokaalne ajalugu aastakümnetega muutunud- suvilapiirkonnast on saanud aastaringne elukeskkond, kuhu suvilate asemel loodud selleks, et jääda. See uus kogukond on alles tekkimas. Neljandaks: Muugal pole varem haavatavate sihtrühmadega tegeletudki- vaba-aja ühise veetmise võimalusi pole olnud juba sellepärast, kooskäimise kohad puuduvad.
“Küll oleme Muugal korraldanud juba 6 suve kohvikute päeva- statsionaarset kohvikut siin ju pole! Ja isegi meie vabatahtlikud on tunnistanud, et selle-suvisel kohvikute päeval tundsid nad esimest korda kogukonna tunnet! Ja kui kevadel Muugal, Viljapuu pst.haljasalale esimese avaliku peenra koos kohalikega lõime, tabas samuti tunne, et vaid ühest koos oldud päevast ja koos tehtud tööst on rohkem kasu kui ilusatest plaanidest, unistustest või etteheidetest. Pealegi- Maardu linnapea andis meile peenra jaoks mulda!” naerab Marion, kes teab ja tunneb, et suured asjad saavadki alguse väikestest asjadest.
