KUI TRIINU KOHTUS VIRVEGA
Loo pani kirja Maire Aunaste
Foto: Triinu ja Virve tunnevad teineteisest siirast rõõmu.
Triinu Jõesoo (33) ja Virve Laidoner (88) said tuttavaks Tabasalus asuvas Pihlakodus. Kõigepealt hakkas Triinu Virvele vabatahtlikuks seltsiliseks, aga mõni aeg hiljem pakuti noorele naisele hooldekodu õendusosakonnas ka tööd.
Kuigi kahte naist eraldab poole sajandi pikkune vanusevahe, on nad ühes asjas ometi ühtemoodi: mõlemad on olnud ettevõtlikud ja elamise kirge täis!
UHKETE PERENIMEDEGA VIRVE
“Neiupõlve nimi oli mul Paulus, esimeselt abikaasalt sain nime Lincolm ja viimasest abielust nime Laidoner. Teise mehe eesnimi oli samuti Johannes, nagu kindralilgi. Kuulus Laidoner oli mu abikaasa vanaonu,” loetleb Virve kilde oma eluraamatust ja kinnitab, et nimede järgi ta küll abikaasasid ei valinud.
“Kui ma oma elu ühe lausega peaks kokku võtma, siis ütleksin, et olen terve elu teinud ainult tööd,” teeb voodiäärel istuv Virve sellest hoolimata rõõmsat nägu. Pärit on ta 7-lapselisest perest, Ahila külast Kadrina lähedalt.
“Olen kogu elu olnud kaubandustöötaja, kui välja arvata 14-aastasena Tapa raudteel õpilasena lipu-näitaja ameti proovimine. See oli raske aeg- riiet ei olnud selga panna, aga raudtee andis vormi. Istusin raudtee-ülekäigu juures putkas ja kui mulle helistati, pidin minema rööpaid pöörama ning lipuga näitama, et kõik on korras. Õnneks kutsuti mind varsti “tubasele tööle” raudtee restorani. Sealt mu kokkupuuted kaubandusega algasid. Moe piiritusetehases sain varumis-ala töötajaks. Hakkasin vilja ja kartuleid kokku ostma. Samast tehasest leidsin endale ka esimese abikaasa,” ütleb Virve ja lisab, et kui meest poleks haigus maha murdnud, oleksid nad koos tänaseni.
TRIINU – PALJU KÄINUD, PALJU NÄINUD
“Olen Türilt pärit ja seal ka Majandusgümnaasiumi lõpetanud.
“Kuna kõik meie klassist läksid pärast kooli lõpetamist kas Tallinnasse või Tartusse, siis mina läksin nimelt Pärnusse. Kaua ma seal vastu ei pidanud- mõtlesin, et lähen ikkagi Tallinnasse psühholoogiat õppima! Aga sain õppida vaid mõne kuu, kui sõitsin New-Yorki hoopis lapsehoidjaks. Sattusin väga toreda pere juurde, nii-et see aeg andis mulle palju nii elukogemuse kui maailma nägemise seisukohalt. Pärast poolt-teist aastat tulin Eestisse tagasi. Olin 21, kui kohtusin oma eluarmastusega,” räägib Triinu kiiresti ja värve mitte kokku hoides.
“Kuupäev oli 11.11.2011. Olin USAst äsja tagasi jõudnud ja mõtlesin, et mis ma konutan kodus! Sõbratar ei viitsinud minuga peole tulla- läksin siis üksi. Peolt ära tulin koos Tõnisega, kes oli meremees,” meenutab Triinu õnnelikke aegu. Ta alustas õpinguid Tallinna Tervishoiu kõrgkoolis ja sai Tõnisega tütre.
“Hakkasin tööle Pärnu Haiglas, kus oli nii tore kollektiiv, et ka pärast kuut töö-aastat võtsin neid nagu “oma kollektiivi”. Just seal sain koolituse, kuidas suhelda eakate inimestega,” ütleb Triinu, kes oma lapse isast kahjuks lahku läks, aga keevalise ja kaunina ka teise elu armastuse leidis.
“Kolisime Vääna-Jõesuusse, mis pole Tabasalust ju kaugel. Kuna mul tööd ei olnud, siis hakkasingi vabatahtlikuks seltsiliseks. Virvel on nii huvitav elulugu, et mina rohkem kuulan kui räägin,” tunnistab Triinu.
JÕUKAKS MITTE TÄNU DEFITSIIDILE, VAID TÖÖLE
“Defitsiidi ajal oli kasulik kaubanduses töötada, aga sellest hoolimata tuli tööd teha palju! Rakveres töötasin aastaid mitme suure poe juhatajana. Sel ajal hakkasime mehega Rae valda maja ehitama. Iga kopikas läks ehitusse. Võtsin ette kaubareise Poola – taskus nimekirjad pealinna peentest asutustest. Tõin poola riideid soovide kohaselt nii telemajja kui rahvusraamatukogusse. Ärge sellest küll kirjutage!” ehmatab Virve oma avameelsuse pärast.
Aga mis siin salata- ka tänased pisi-kauplejad toovad ja tellivad kaupa nii Poolast, Tai Kuningriigist kui Hiinast. Mitte miski pole aastatega muutunud.
“Kui sain Rae vallas Jüris väikese kaupluse juhatajaks, siis tuli endiselt mitme mehe eest rabada: 100-kilosed suhkrukotid tuli ümber kaaluda 1-kilosteks pakkideks, kirves tuli ka kätte võtta ja olla ka lihuniku eest… Ja kui poe kinni panin, sõitsin oma aiasaadustega Lasnamäele turule- ilma selleta poleks me oma maja valmis saanud,” teab Virve, kes kõiki neid töid ja tegemisi koos suhkruhaigusega tegi.
“Olen ennast süstinud 60 aastat- mu naba ümber on nõelajälgedest “naerunägu””, suudab lisaks diabeedile, südamepuudulikkusele ja halvale nägemisele Virve veel naljagi teha.
“Kui ka teine abikaasa ära suri, müüsin maja maha ja ostsin Sakku 1-toalise korteri. Kui seal ka enam üksi hakkama ei saanud, tuligi tulla Pihlakodusse,” ütleb Virve saatusega leppinud inimese häälel. Haapsalu sallide kudumisele ja muule peenele käsitööle tuli joon alla tõmmata.
ELU KVALITEEDIST KINNI HOIDES
“ Ma olen nii kaua üksi elanud, et seda privaatsust tahaks hoida lõpuni,” vastab Virve, kui jutu rahale juhin. Kui hooldekodus toas üksi elada, tuleb sisuliselt ka teise voodi eest maksta.
“Maksku kasvõi 2000 eurot, peaasi, et saan üksi olla. Mis ei tähenda, et ma inimestest ei hooliks. Mulle meeldivad kõik inimesed, kes minuga vestelda soovivad. Rääkimisest aga rohkem tahaksin ma mängida malet! Ja veelgi rohkem bridzhi… Oi, kuidas me omal ajal Võsul Rein ja Ruth Karemäedega bridzhi mängisime- poolte hommikuteni… Siin Pihlakodus mehed ei taha minuga mängida, sest kardavad, et kaotavad,” on Virve kindel. Sest tänu oma elukogemusele ta teab, et kui kõike karta, siis ei saagi elu elada.
“Mulle meeldib väga lugeda. Ostsin omal ajal väga palju raamatuid- siis polnud mul aega lugeda, mõtlesin, et küll kunagi jõuab… Aga nüüd on silmad nii viletsad, et ega järjest kaua lugeda ei jõua,” ütleb Virve. Õnneks on tal oma 4 lapse ja lapselaste kõrvalt ka nii palju mälestusi, et need on riiulitäie raamatute eest.
“Kuidas sa toiduga siin rahul oled?” küsin, sest söögiteema on taolistes ühiskodudes populaarsemgi kui jutt ilmast.
“Eks ta harjumatu ole. Ma pole putrusid kunagi söönud. Tahaksin rohkem ikka kala- eriti soolalõhet,” annab Virve aimu oma maitse-eelistustest.
“Aga ma olen olnud teie pulmas!” ütleb Virve nagu välk selgest taevast.
“Millises neist?” küsin, kuna midagi paremat ei tule pähe.
“No ikka selles, mille laulatust Jüri kirikus peeti… Mina olin parajasti kiriku juures surnuaias oma mehe hauda korrastamas, kui nägin, kuidas pruutpaar autost välja tuleb. Kuule, aga kui sa järgmine kord pulmi pead, siis kutsu mind ka!” ütleb Virve tõsiselt.
Uhke jõulupuu ehted Pihlakodu fuajees sädelevad ja naeravad kümnetes värvides vastu. Virve seab sammud suurde saali, kus Pihlakodu elanikud jõulukaunistusi värvivad.
