KÕLJALA KOGUKOND SAAREMAAL: ME OOTAME IGAT TEISIPÄEVA !
Tekst: Maire Aunaste
Foto: Kõljala seeniorid. Autor: Maire Aunaste
Igast Eestimaa alevist ja külast leiab arvatavasti tüüpprojekti järgi ehitatud madala kandilise hoone, kus kõige sagedamini paikneb lasteaed. Tihti jäävad aastate kuludes taolised hooned kellelegi väikseks või kellelegi suureks, nii et ruumidele otsitakse uut omanikku.
Täpselt sellist hoonet pakuti 2000.-ndal aastal Kõljala küla kultuuriseltsile KEVADE, mille nime praegune kogukond võttis üle esimese vabariigi ajal tegutsenud Kaali haridusseltsilt. 35 liiget on enamus naised, aga kanged Saare naised saavad ka meestetöödega hakkama.
“Kõigepealt võtsime vikatid kätte ja niitsime maja heina seest välja. Siis tegime ruumid nii korda, et saime kangasteljed üles panna,” selgitab külaseltsi esinaine Silje Vaik. Silje on ka vabatahtlike seltsiliste Saaremaa koordinaator.
Neljad kangasteljed on tänaseni külaseltsi ruumides. Nüüdseks on 25 aastat on ühiselt kootud ja kaltsuvaipu tehtud- kangakudumine pole Saaremaalt kuhugi kadunud! Küll on kahjuks varjusurma jäänud Kõljalas isetegevus, sest endised aktiivsed eestvedajad on maalt lahkunud ja nii on jäänudki tants ja laul soiku..
Need eakad aga, kes Kõljalga siiani jäänud, käivad koos igal teisipäeval. Isegi kellaaeg on kindel- kell 13 päeval.
“Juba esmaspäeval hakkame ootama, et saaks seltsimajas omavahel kokku. Koogi küpsetame alati ja maailma asju arutame ka. Selline kokkusaamine hoiab vaimu noore,” ütleb 49 aastat eesti keele õpetaja ametit pidanud Aime Nuut.
“ Iga kuu kutsume külla inimese, kes räägib asjadest, mis igas eas on vajalikud, aga millest 65+ inimestel täisselgus puudub. Tahetakse kuulda ravimitest, esmaabist ja päästest ning teenustest, mida saaks, aga tihti ei osata kasutada… Tähistame koos ka kõiki tähtpäevi. Oleme pidanud sõbrapäeva kohvikut, tähistanud küünlapäeva, vastlapäeva, muidugi vabariigi aastapäeva,” räägib Mai Kundrats, külaseltsi üks eestvedajaid.
Teatrietendustele ja pidudele kodust kaugemal viiakse kogukonna eakad bussiga selle raha eest, mis on saadud toeks liitumisel vabatahtlike seltsiliste programmiga. “Kõige raskem on teekond diivanilt välisukseni- edasi läheb kõik juba kergelt,” teavad kohaletulnud prouad. “Need, kes siiani taludes elavad, on väga aktiivsed, aga need uued tulijad, kes end paneelmajadesse sisse seavad, ei taha kodust välja tulla ega kogukonna asju ajada,” lisab Merike Maripuu, kes peab koka, kondiitri, pagari ja käsitöölise ametit isegi oma 5 lapse kõrvalt.
UPPUJA PÄÄSTMINE ON UPPUJA ENDA ASI
Nii ütleb talupidaja Elma Trei, pidades silmas tegevusi, mis kogukonda elus hoiaks. Kõljala kogukond on koos käinud 15 aastat. Külamajja igal teisipäeval kogunevast seltskonnast koguni 5 naist käivad ka eakate ülikoolis.
Uus asi seltsi jaoks alates 2021.aastast on lapitekkide valmistamine kingituseks Kõljalas sündivatele beebidele. Tüdrukutele ikka roosa-mustrilised ja poistele sinised. Neid tekke teevad 5 naist: otsitakse välja mustrid, lõigatakse, triigitakse, õmmeldakse. Siiani on omale teki saanud 8 beebit, õmblemist ootavad järgmised 7.
Ajaga muutuvad nii kohad, kui ka tegevused, mida harrastada. Kui Kõljala sovhoosis kasvatati omal ajal veiseid, sigu, teravilja ja kartulit, siis nüüd mõeldakse ühiselt välja uusi tegevusi, mis sobivad ka eakatele.
“ Kui vabatahtlike seltsiliste programmiga liitusime, siis kõigepealt kaardistasime kohalike hulgas need, kes kodust välja ei pääse ja seega kohalikus elus osaleda ei saa. Leidsime kodus-olijate hulgast 6-8 inimest, kes tuleksid hea meelega, kui neid külamajja või ka kaugemale sõidutamisega aidata. Kolm naist on meil nn. autojuhid, kes kordamööda eakaid prouasid kodudest toovad-viivad. Kõljalas on paarkümmend inimest, keda me väljapoole Kõljalga üritustele kaasa võtame,” ütleb Silje Vaik, külaseltsi esinaine ja Saaremaa vabatahtlike seltsiliste koordinaator.
“ Kevadel toimus Valjalas kolme piirkonna pensionäride nn. kübarapidu, Laimjalas toimus üle-Saaremaaline vabatahtlike seltsilistele ja nende seltsitatavatele korraldatud päev nimega “Lehekuu maitsed ja kombed”. Augustis viime bussitäie oma eakaid ekskursioonile mööda Saaremaad, sest väga paljud pole uusi, ilusaid kohti saarel näinudki,” räägib Mai Kundrats, kes on vabatahtlike seltsiliste kogukonnamudeli eestvedaja Kõljalas ning samas ka vabatahtlik seltsiline.
Sel teisipäeval, kui Kõljala külamajas kogukonnaga tuttavaks saan, on laual vahukoore – vaarikakook. Minu kõrval ümmarguse laua taga istub eluaegne agronoom Veeve Kaasik.
“Kas mandri-inimene teab, mis on PUULABU?” küsib Veeve, kelle häälest juba on aru saada, et tegemist on inimesega, keda Kõljalas teab ja tunneb igaüks. Ajakirjanik mugib hirmunud silmadega kooki.
“Need on halud, mida ei panda mitte riita, vaid nn.ümmargustesse labudesse. Mandril ei saaks naised selle tööga hakkamagi, aga meie seltsi naised saavad! Meil pole siin ühtegi töötajat võetud, kes raskemad tööd ära teeks- kõike teeme ise. Meie põhimõte on: mõeldud-tehtud! Maikuus tegime külaplatsi korda- kõige noorem talguline oli 2 aastane Roosi!” võtab Veeve Kõljala naiste väe ja töökuse kokku.
Enne külamajast lahkumist näidatakse “ massakast” ajakirjanikule lillepoti ümbriseid, mis näevad väga erilised välja. Need on vanadest frotee-käterättidest ja tsemendipulbrist valmistatud rasked, lausa “arhailise” välimusega nõud, mis samamoodi nagu Saare naised, tunduvad püsivat igavesti.
