RAAMATUD KUI MAAILMAGA SIDE PIDAMISE VIIS.
Tekst: Maire Aunaste
Foto: Toivo ja Leelo. Autor: Maire Aunaste
Oli alanud aasta algus, kui Leelo Kassikäpp (71) käis Tabasalus vabatahtlike seltsiliste tutvustus-üritusel. Projekti Harjumaa koordinaator Karin Talalaev kutsus kohalikke nendega liituma ja Leelo haaras mõttest kohe kinni. Sest- tal oli kirjutuslaual pooleli romaan, mille peategelane elab hooldekodus.
Kuna Leelol – ( tegelikult ongi see tema kirjanduslik pseudonüüm)- puudusid teemaga isiklikud kogemused, soovis ta endale seltsitatavat just nimelt hooldekodust.
“Ma olen kullakaevaja!” tunnistas naine koordinaator Karinile, põhjendades, miks ta hooldekodu elu vastu kõrgendatud huvi tunneb. Kirjaniku jaoks on “materjal elust enesest” sõna otseses mõttes kulla väärtusega. Sa võid ju asju välja mõelda, aga kui päriselu ei tunne, kukub kirjatükk kolinal läbi.
Kui Leelo romaani alustas, polnud Tabasalus veel “Pihlakodu” ega tema kirjutise peategelane veel hooldekodu-elu alustanud. Olid ainult mõtted. Tänaseks on juba mitu aastat Tabasalus tegutsenud ilusa nimega eakate kodu, millest Leelo elab vaid 10- minuti ratastooli sõidu kaugusel. Vabatahtlik seltsiline Leelo teab seda täpselt sellepärast, et oma seltsitatavat Toivot (86) toob ta ratastooliga tihti oma koduaia terrassile.
Ka meie kolme kokkusaamine toimub kuumal suvepäeval Leelo ja ta abikaasa aias, kus sirelitele pakub lõhnavat konkurentsi äsja valminud rabarberipirukas.
“Tore on mõnikord hooldekodust välja saada, sest muidu unustad ära, et elu on veel olemas,” muigab heledas pintsakus ja taevakarva teksades Toivo. Vanahärra elab “Pihlakodus” kolmandat aastat.
“Muidugi ei tahtnud ma oma Tallinna-kodust lahkuda, aga mis teha- kui elad neljandal korrusel ja üksi -siis pole mingit võimalust kodust väljagi saada. Ma olen leplik inimene- harjusin “Pihlakodus” aastaga ära. Leelost sain kohe aru, et oleme ühtemoodi mõtlevad inimesed. Juba temaga kohtumise teisel päeval rääkisin kogu oma eluloo ära,” on Toivo sümpaatselt avameelne. Üksi jäänud eakad inimesed ei pruugi võõraid üldse usaldama hakata.
Toivo on elanud huvitavat elu. Ta on mees, kes kui otsustab ja midagi ette võtab, siis nii jääbki. Ta tahtis saada meremeheks, aga teda ei võetud kooli vastu. Läks siis kutsekooli laevaremondi lukksepaks õppima. Töötaski terve elu- 50 aastat- lukksepana. Järjekindel mees. Kui “Silikaadis” ametiühingu esimehena töötas, eraldas ükskord iseendale tuusiku Musta mere äärde. Seal, tantsuõhtul, leidis partneri, kellega jäi kokku kogu eluks. Abikaasa Gulfia, rahvuselt tatarlanna, suri mõni aastat tagasi. Toivo astus naise ja ta sugulaste tõttu isegi moslemi usku. Said 2 poega ning olid abielus 50 aastat.
“Mu eluaegne huvi on olnud lugemine. Viimastel aastatel enam lugeda ei saanud, sest kae oli silmadel, aga pärast operatsiooni on nägemine hea, nii- et saan lugeda ilma prillideta,” räägib Toivo oma tervisest. Talle on tehtud ka südame operatsioon, aga kõik need raskused pole mõjunud ta mälule- see on siiani väga hea!
“Meid ühendab Toivoga armastus lugemise vastu. Aga kui loed, siis on ka, millest rääkida,” ütleb Leelo, kes on samas eramus Tabasalus elanud juba ligi 40 aastat. Leelo on oma noorusaastatest ja sellest, kuidas ta oma praeguse abikaasaga kohtus, kirjutanud raamatu.
“Pärast esimest lahutust oli mul väga keeruline üksikemana eluga toime tulla. Ainult selleks, et leida endale elamine, otsustasin minna tööle hiigelsuurde kanafarmi. 5000 kana ja 500 kukke- pluss tõsisasi, et pidin hakkama saama töödega, mis noore naise jaoks olid nagu õudusunenägu. Aga just tollal sain tuttavaks oma praeguse abikaasaga, ehitasime maja ning kokku on meil nüüd 5 poega,” räägib punase poisipea ja moekasse linasesse kleiti riietatud Leelo. Kirjandus tuli ühel päeval tema ellu sellise hooga, nagu tahaks tagantjärgi teha kõike, mis viie lapse kasvatamise kõrvalt tegemata jäi. See, et ta aastatega isegi võõraste inimestega suhtlemisest väsinud pole, on kadestamisväärne.
Leelo Kassikäpa nime all on ta välja andnud nii romaane, novellikogu, kui ka 3 lasteraamatut . Uued raamatud seisavad juba järjekorras.
“Me arutame Toivoga paljudest maailma asjadest. Kui tuttavaks saime, luges Toivo parajasti Rootsi maineka kirjaniku Vilhelm Mobergi romaani pealkirjaga “Väljarändajad” , mida soovitas mullegi. See räägib rootslaste emigreerumisest 1850- ndatel Ameerikasse. Tuli välja, et samas sarjas on autor kirjutanud veel kolm romaani, millest minul ei olnud aimugi, aga mille ma raamatukogust välja võtsin ja ka Toivole viisin. Pärast neid nelja raamatut oli meil jälle palju mõtlemis- ja jutuainet. Toivol tuleb varsti sünnipäev- kinkisin talle sel puhul kõik oma 3 lasteraamatut,” särab Leelo.
“Juba mu vanemad olid suured lugejad. Mu ema kudus ja luges samal ajal,” mäletab Toivo.
Leeloga kohtuvad nad kord nädalas kindlasti. Koos on nad käinud kohvikus ja mere ääres- ikka nii, et Toivo istub ratastoolis ja Leelo lükkab. Leelo abikaasa Vello ja auto abil on sel sõprade paaril suve jooksul kavas sõita vaatama ilusaid Harjumaa mõisaid. Vabatahtlik seltsiline Leelo on Toivo Matsu ellu toonud uue hingamise.
