Seltsiliseks olemine on kogukondlik eluviis
Tekst: Terle Tomson
Pildil Agnessa ja Aina
Saaremaal kogukonnakeskuse raamatukogus töötav Agnessa on osa aktiivsest ja tihedalt seotud kogukonnast. „Meil on siin aktiivne seltsielu,“ ütleb ta. Lisaks igapäevatööle osaleb ta rahvatantsurühmas ning on kaasatud ka kohaliku omavalitsuse tegemistesse.
Seltsilise roll ei ole nende kogukonnas midagi uut – see on olnud loomulik osa elust juba ligi 25 aastat, alles hiljuti on see lihtsalt ametlikuma vormi saanud. „Meil on niisugused pikad traditsioonid,“ kirjeldab Agnessa, kuidas üksteise märkamine ja toetamine on olnud iseenesestmõistetav.
Ainal on kokku kolm seltsitatavat. Agnessa sõnul on vabatahtliku tööga kaasnev emotsioon, kogemus ja elutarkus suur kingitus. Üheks Agnessa seltsitatavaks on Aina – tema endine kolleeg ja kauaaegne tuttav. „Usalduslikud suhted on meil juba 30 aastat või rohkem,“ räägib ta. „Me oleme käsikäes kogu aeg kasvanud.“
Aina ise ei näe seltsiliseks olemist eraldi rollina, vaid elu loomuliku osana. „Ma olen teistele isegi rohkem seltsiline, kui mulle endal vaja oleks,“ ütleb ta. Tema sõnul toimib nende küla nagu üks suur pere: „See seltskond on minu teine kodu.“ Inimesed tunnevad üksteist läbi ja lõhki, teavad isegi üksteise tagavara võtmete asukohti ning peavad koos sünnipäevi. „Kuulame üksteise muresid ja aitame teineteist,“ kirjeldab Aina igapäevast koosolemist.
Nii Agnessa kui Aina rõhutavad, et nende suhe ei ole kunagi olnud formaalne. „Siin ei ole midagi ametlikku, kõik on väga iseeneslik,“ ütleb Aina, meenutades, kuidas nende lähedane suhtlus alguse sai, kui Agnessa piirkonda tööle tuli. Sama kinnitab ka Agnessa – nende kogukonnas ongi tavaks üksteisele seltsiks olla.
Igapäevaelus veedavad nad palju aega koos. Käiakse seltsimajas, avatud talude päeval ja kohvikute päeval, samuti kontsertidel, teatris ja kepikõnnil. Sageli tehakse koos süüa ja koristatakse. „Aina on mind sudoku pisikuga nakatanud,“ muigab Agnessa. Aina ise tunnistab, et sudokud on tema suur kirg: „Ma lahendan alati enne sudokud ja loen alles siis ajalehte.“ Vahel ei saa ta isegi magama minna enne, kui mõistatus on lahendatud.
Oluline on ka lihtsalt koos olemine. „Me istume, võtame snäkid ja siis hakkab üks hirmus jutuajamine pihta,“ kirjeldab Aina. Ka raamatukogus käik ei piirdu pelgalt asjaajamisega: „…siis hakkab üks igavene lorujutu ajamine.“
„Me täiendame üksteist,“ ütleb Agnessa. Ta saab Ainalt elukogemust ja õpetusi, Aina hindab omakorda Agnessa hoolivust: „Kui midagi on valesti, siis Agnessa kohe tegutseb.“ „Ta saab minust poole sõnaga aru.“
Seltsisuhe on mõlema jaoks tähenduslik ka keerulisematel hetkedel. Agnessa kirjeldab, kuidas Aina aitab tal hoida tasakaalu: „Kui keegi tööpäeva jooksul piltlikult öeldes solgiga üle kallab, siis Aina tuletab meelde, et lase ühest kõrvast sisse ja teisest välja.“ Aina jaoks on aga kõige olulisem teadmine, et ta ei ole üksi: „Ma elan ju üksinda. Alati, kui mul on mure, saan ma Agnessale toetuda.“
Aina rõhutab, et eriti vanemas eas muutub suhtlemine ja tugi üha olulisemaks. „Inimene peab suhtlema, see on juba meie loomuses,“ ütleb ta. Aina kinnitab, et kui inimesel ei ole kedagi, kellega igapäevaselt suhelda, siis peab tal kindlasti olema seltsiline. „Kui ma elaksin kuskil metsas üksinda, siis see ei tuleks kõne alla, et ma ei saa kellegagi suhelda. Sellisel juhul peab olema inimene, kellele saab toetuda ja oma muresid ja probleeme jagada.“
Agnessa arvab, et igaüks seltsiliseks ei sobi – vaja on empaatiat, sisetunnet ja valmisolekut teist inimest toetada. „Mõnikord ongi lihtsalt vaja teine ära kuulata.“ Nii Agnessa kui Aina jaoks on seltsisuhe midagi enamat kui vabatahtlik tegevus – see on eluviis. „Tahaks nagu maailma parandada ja teisi lihtsalt aidata,“ võtab Agnessa selle kokku.
