TEADMINE, ET MIND OODATAKSE, TEEB SUURT RÕÕMU!
Tekst: Maire Aunaste
Foto: Marika Meikar erakogu
Oma kogemustest räägib vabatahtlik seltsiline Marika Meikar Tabasalust.
31 aastat ühes ja samas pangas töötanud Marika Meikar (54) nägi üleskutset hakata vabatahtlikuks seltsiliseks saates “Ringvaade”.
“Kuna mu peres enam vanemat generatsiooni pole, haarasin võimalusest kohe kinni. Täitsin avalduse täpselt aasta tagasi ja paar päeva hiljem sain vabatahtlike seltsiliste Tallinna koordinaatorilt Kristina Amorilt telefonikõne koos võimaliku abivajaja nimega. Vabariigi aastapäeval kohtusime tollal 80-aastase proua Leidaga Õismäe keskuses asuvas kohvikus esimest korda nelja-silma-all. Tähistasime Eesti Vabariigi pidupäeva ja muidugi rääkisime ka kurvast sündmusest- ööl alanud sõjast. Meil on Leidaga elule ühesugused vaated- ta on kõrgharidusega keemik ja mina olen esimese kõrgkoolina lõpetanud TPI.
Olen vabatahtliku tööga elus palju kokku puutunud. Just selleks, et mitte jääda kinni nn. pangatöötajate mulli, mis tähendab, et muust elust loedki ainult meediast. Olen kokku puutunud nii lastekodulaste, tänavalaste kui ka paljulapseliste peredega, käinud abis Toidupangas. Sel aastal kandideerin teist korda rahvakohtunikuks. Just sellepärast, et osa saada ja mõista, mis Eesti eludes ja peredes toimub.
Mu oma pere aeg-ajalt protesteerib, sest seltsiliste projektile kulutatavat aega võiksin kulutada ju neile, aga olen resoluutne: oma perele kuulun 6 päeva nädalas, laupäevad pühendun aga seltsi ootajatele. Mind ootab laupäeviti kaks prouat: Leida Õismäel, kes elab oma korteris neljandal korrusel ja Aime, endine silmaarst, kes elab Tabasalu Pihlakodus.
85-aastase Aimega kohtusin eelmise aasta aprillis, kui ta oli toodud hooldekodusse pärast insulti taastuma. Kuigi seltsi pakkumine tähendab eakate inimeste puhul peamiselt jutu- partnerlust, siis kõigepealt tuleb arvestada inimeste hingelise seisuga. Milline on tervis, enesetunne, tuju, tahtmine kas rääkida või ringi liikuda. Midagi ei saa teha käsu korras. Seltsiline peab oskama motiveerida voodist välja tulemist, toast välja tulemist, majast välja minemist…
Õnneks pole jäetud vabatahtlikke seltsilisi üksi: projekt on hästi koordineeritud, saame koolitusi ja üksteisega kokku. Olen selle eest väga tänulik! Võin lausa öelda, et olen oma isiklikuks vanaduseks hästi ette valmistatud.
Tavaliselt olen proua Aime juures tund aega, siis helistan Leidale ja küsin, kas võin hakata Õismäele sõitma? Muidugi, vastab Leida rõõmsalt. Mõnikord, kui mul Pihlakodus on läinud kauem aega, helistab pr.Leida mulle ise ja küsib, et ega ma teda ära pole unustanud… See tunne, et mind oodatakse, on väga südant soojendav. Samas tähendab see, et projekt projektiks, aga me ei saa neid inimesi ju kunagi maha jätta, kes meid ootavad! Üksinduse tunnet ei peaks keegi tundma.
Kui olen oma seltsitatavatelt palunud tagasisidet, et mida nad minult ootavad, siis Leida on öelnud mulle kahte asja: ta vajaks suhtlemist sagedamini kui kord nädalas ja seda ka, et ta ootab algatust nende asjadega tegelemiseks, millest eakal ja üksi elaval inimesel jõud üle ei käi. Või milleks üksi pole tahtmist. Oleme Leidaga sorteerinud aegade jooksul kokku kuhjunud ajalehti, revideerinud kodu-apteeki, käinud raadio-paranduses, mere ääres, teostanud aknalaua-tomati-projekti…. Ja süüa oleme minu toodud suurest suvikõrvitsast ka teinud. Kuna armastame mõlemad ka käsitööd, siis… Ma nimelt ei oska soki kanda kududa! Kui ma oma vardad pärast remonditegemist üles leian, lasen Leidal ennast õpetada. Mõnikord olen laupäeviti kaasa võtnud meie pere väikese valge koerakese Mia, keda Aime ja Leida nüüd paluvad omalt poolt paitada ja ootavad külla. Jõulude ajal kutsusin Leida meile külla. Natuke tõime jõulurõõmu lähemale ja keskkonna vahetus teeb meele rõõmsaks. Mind üllatas, et ollakse valmis uusi asju kogema ja sinu enda elust huvitutakse. Näiteks vaatasime koos jäähoki võistlust ja elasime innukalt kaasa mu poja mängule. Ta ei olnud kunagi näinud jäähokit. Meil oli emotsioone täis päev, on mida meenutada.
Nüüdsest on meil päevakorras uus tegevus: kuna füsioterapeut andis Leidale paberile terve rida harjutusi, mida proua ise järgida ei oska, siis nüüd igal laupäeval võimleme minu juhatuse järgi. Koos sujuvad tegevused ladusamalt.
