VAREM MA EI TEADNUD, MIS ON ANDMISRÕÕM
Oma kogemustest räägib Kohtla- Järvel elav vabatahtlik seltsiline Olly Maasi
Olly Maasi on 77-aastane, kellel on 7 seltsitatavat. Neist 6 elavad Alutaguse hooldekodus, üks aga Jõhvis oma kodus.
“Jõhvi sõidan ma bussiga. Leppisime Maiega kohe kokku, et kohtuma hakkame mitte tema kodus, vaid kohvikus. Oleme kõik Jõhvi kohvikud läbi käinud ja teame, mis on parim ja sedagi, kuhu minna ei tasu. Need söögikohad, kus pakutakse purgisuppi, kohtumiseks ei kõlba. Mina nimelt olen supi-inimene…Kohvi ja kooki saab õnneks igalt poolt,” teab Olly täpselt.
“Vabatahtliku seltsilise info andis mulle mu oma tütar. Ta on ka juba 50-aastane ja eks teda tüütas ära, et ema teda ikka veel igal võimalikul juhul õpetada püüan. Ma jäin leseks, kui tütar oli 4-aastane ja eks iga ema näe oma lapses alati last,” selgitab Olly oma väga lähedast suhet ainsa lapsega.
“Töötasin paarkümmend aastat sidejaoskonna juhatajana. Suhtlemist oli palju, aga raha vähe- proovisin terve elu kuidagi ots-otsaga kokku tulla. Nüüd, kus hooldekodus sealseid elanikke külastan, kuulen, kui rasket elu on need inimesed võrreldes minuga elanud. Ida-Virumaa kaevandustes töötasid ju meestega kõrvuti maa all ka naised. Kui kuulan jutte, kuidas naised kandsid aastaid seljas kotte lõhkeainega, siis mõtlen, et mille peale küll nende inimeste noorus kulus!” imetleb Olly oma vapraid seltsitatavaid.
“Kõige esimene ja kõige keerulisem asi on inimene liikuma saada. Alguses on kõigil sada põhjust vastu puiklemiseks- üks ei kuule, teine ei näe, kolmandal värisevad käed ja neljas ei taha lihtsalt voodist välja tulla. Aga kui mina ikka oma jonni ei jäta ja tulen jälle oma värvipliiatsite, kleepsude, kaardi-põhjade või lõngavihuga, siis paari aktiivsema järel tulevad mu tegemisi uudistama juba ka teised,” räägib Olly, kes tänu seltsiliseks olemisele avastas endas ka kunstiande.
“Mul ei olnud aimu ka, et minus mingid anded peidus on. Eakate ülikoolis käies nägin aga, et minagi võin oma kätega midagi meisterdada! Quilling on see igale eale sobiv paberi-põhine nikerdamine, mida nüüd ka teistele eakatele õpetan. Iga kord, kui hooldekodu külastuselt tulen, olen lausa õnnelik! Ega ma varem ei teadnud, mis andmisrõõm tähendab. Nüüd aga -tänu suhtlemisele- näen, kui palju rõõmu võib tunda inimene, kes õpib uusi asju ning selle eest ka kiita saab,” teab Olly omast käest.
“Ega ma alati selline pole olnud. Olen tegelikult ise raske puudega- 2004.aastal diagnoositi mul reumatoidartriit juba aastaid tagasi. See on liigesehaigus, millest lahti ei saagi. Minul on seetõttu raske kõndida- haigus pesitseb just labajalgades. Arst ütles, et kui ma voodist ei tõuse ja liikuma ei hakka, siis voodisse ma jäängi! Tütrepere oli siis kaval ja tõi mulle kutsika. Kokku on mul 7 koera olnud, aga see viimane, Solli, ajas mind lausa tigedaks! No mida sa teed, kui koer vaatab sulle paluvate silmadega otsa ja tahab õue… Mul ei jäänudki muud üle, kui pidin hakkama koos koeraga liikuma. Valupisarad silmis, aga läksin! See koer oli mu elupäästja, tänu temale ma nüüd liigun! Ja liigutan ka teisi,” on Olly tänulik.
“Jõhvis elaval 89-aastasel Maiel on ka siiamaani koer ja eks tal ole seetõttu suur mure. Et mis siis saab, kui temast enam Armi kantseldajat ei ole. Nüüdseks olengi selle koeraga nii palju kokku puutunud, et enam ta mind ei võõrista. Võib olla tõesti ühel päeval pean ka selle loomakese eest veel hoolitsema hakkama,” ei välista Olly elus midagi.
“Lisaks oma seltsitatavatele olen ma mitut inimest julgustanud vabatahtlikuks hakkama. Tänu minule on Ida-Virumaa lausa 4 vabatahtlikku seltsilist juurde saanud. Ja ühele inimesele selgitasin, kui kasulik oleks tal ennast vabatahtliku seltsilisega siduda… Räägin oma tegemistest igaühele, keda see huvitab. Täna näiteks hakkasin rääkima turul lihamüüjaga, kellelt alati veiseliha ostan. See naisterahvas ise kasvatab lihaveiseid ja tal on liha kõige professionaalsemalt tükeldatud! Ta oli mu jutust seoses vabatahtlike seltsilistega väga huvitatud – ütles, et loomadega on ta elu jooksul tegelenud juba küll ja küll, nüüd võiks hakata rohkem seltsi pakkuma ka inimestele. Võib olla saamegi jälle uue vabatahtliku! Ida-Virumaa seltsilised kohtuvad omavahel kord kuus ja alati tuleb meid kokkusaamisele üle paarikümne inimese. Homme ongi järjekordne kohtumine- seekord õpetab seltsiline meie endi hulgast, meisterkokk Tatjana Volkova, millega ja kuidas pühadelauda katta. Naistepäev on ju tulekul!” teatab Olly rõõmsalt. Just sedasama rõõmu on ta vabatahtliku seltsilisena juba aastajagu üksi jäänud eaketega jaganud.
Tekst: Maire Aunaste
