EMA JA TÜTAR- MÕLEMAD VABATAHTLIKUD SELTSILISED
Põlvas elaval Ly Kamjal (49) oli vanatädi, kes viimased 6 eluaastat elas Põlgaste hooldekodus. Hooldekodus elas Eveline sellepärast, et kui tal 94-aastaselt jalg amputeeriti, ei saanud ta kodus enam üksi hakkama. Aga hooldekodus sai tänu ratastoolile ja sõbralikule personalile hakkama küll.
“Ainult saunalavale hooldajad teda ei viinud, nii-et kui mina kaks korda kuus teda Põlgastes vaatamas käisin, viisin vanatädi sauna,” ütleb Ly, kes töötas aastaid füsioterapeudina.
“Andsin ka hooldekodu töötajatele nõu, kuidas uute klientide ja nende tervise-muredega paremini hakkama saada. Tegelikult oleneb see hakkama saamine eelkõige inimesest endast. Et kas ta ise tahab enda heaks midagi ära teha või mitte. Aastaid füsioterapeudina töötades sain aru, et inimene on rõõmuga pigem haige, kui et ta ennast ise aitaks,” teab Ly, kes koos oma kolleegiga andis 2011.aastal välja füsioterapeudi käsiraamatu.
“Mu vanatädi oli inimene, kes tahtis väga ise hakkama saada. Eveline kartis kõige rohkem seda, et jääb kellegi hooldada!” mäletab Ly oma vanatädi hirme. Need hirmud täitusid alles 6 aasta pärast, kui Evelinel võeti tänu gangreenile maha ka teine jalg.
“Vanatädi elas 100-aastaseks ja neist ühe kuu ka meie juures kodus,” ütleb kolme tütre ema Ly, kes Põlgaste hooldekodus käis mitu aastat koos tütre Kadriga.
“Olin vist 5-aastane, kui hakkasin koos emaga vana-vanatädil külas käima. Mõnikord oli meil kaasas mu sõbratar ja meile meeldisid need käigud väga. Natuke ikka huligaanitsesime ka- võtsime koridorist ratastooli, sõidutasime teineteist ja ajasime vanainimestega juttu,” räägib tänaseks 16-aastane Kadri.
“Kui vanatädi Eveline ära suri, polnud meil põhjust Põlgastes enam käia, aga sealsed eakad kliendid jäid meile hinge kripeldama. Kuidas sa aga lähed lihtsalt ühte hooldekodusse ja pakud küsimata oma abi?” küsis endalt tookord Ly ning järgmised 7 aastat ei osanudki ta oma abi kellelegi peale perekonna pakkuda.
“Mõned kuud tagasi nägin aga vabatahtlike seltsiliste ajalehte ja seal oli ka üleskutse vabatahtlikuks hakata.. Mina võtsin kutsest kohe kinni ja rääkisin sellest ka tütrele. Koordinaator Liina Mitt leidis meile seltsi ootajad kiiresti. Käime mõlemad Kadriga- aga erinevatel päevadel- Põlva hooldekeskuses. Juhataja küsis, kas tahaksime pakkuda seltsi grupile või ühele inimesele… Arvasime, et alustada võiks ikka lihtsamast. Nii sain mina endale seltsitatavaks 68-aastase Tõnu, kes on hooldekodus elanud juba 12 aastat. Tõnu on insuldi järgselt ratastooli-inimene. Saame kenasti suheldud, olen talle õpetanud isegi uusi asju. Näiteks polnud Tõnu kunagi varem ristsõnu lahendanud. Nüüd toon talle laste ristsõnu ja koos lahendame. Oma suurimaks võiduks pean seda, et olen suutnud teda isegi talvise ilmaga õue meelitada,” ütleb Ly, kes tänu oma edistele ametitele puuetega laste koolis ja Põlva taastusravis teab, et selleks, et inimene rutiinsetest tavades välja tuua, peab vaimselt pingutama.
“Mul on teine seltsiline veel. 86-aastane Viivi elab kodus üksi ja tänu kehvale silmanägemisele ei taha koduuksest välja tulla. Viivi tütar palus, et tema emaga suhtlemisel võiks esimene eesmärk olla just värskes õhus jalutamine, kuna üksi ta seda ei tee. Loen Viivile ette ka ajalehti ja raamatuid,” ütleb Ly.
“Meil on gümnaasiumis ette nähtud kolme aasta jooksul teha 20 tundi kogukonna praktikat. Mõned õpilased jätavad selle viimasele aastale, aga mina otsustasin kogukonda just vabatahtliku seltsilisena aidata,” ütleb Põlva Gümnaasiumi 10.-ndas klassis õppiv Kadri. Ta on oma otsusega rahul ka seetõttu, et külaskäikudega hooldekodusse saab ta tagasi selle hea tunde, mida mäletab koos emaga Põlgastes käies.
“ Tulin sealt alati koju hea tundega ja sama tunnen ka nüüd, kui oma uuel tuttaval- 91-aastasel Elfil laupäeviti külas käin. Elfi on pool elu kudunud, nii-et pakkusin talle, et võin talle hakata lõnga tooma.. Elfi aga vastas, et kudumisest on ta nüüdseks tüdinenud. Tal käib mitmeid külalisi, nii-et mõnikord ütleb, et tahaks üksi olla. Arvestangi alati tema tervise ja tujuga- selleks ju seltsiline ollaksegi. Lugemisest Elfi aga tüdinenud pole, nii-et küsin ema käest nõu, mida Elfile raamatukogust viia. Lembit Ulfsaki eluloo luges 91-aastane proua vaid paari päevaga läbi!” rõõmustab Kadri, kes ise on huvitatud samuti paljudest asjadest. Hetkel ta veel ei tea, kas paari aasta pärast tahaks ta astuda teatri- või politseikooli. Kuna neidu huvitavad inimesed ja nendega suhtlemine, siis võib arvata, et nii näitleja kui politseiniku amet sobiksid Kadrile mõlemad.
Igal nädalavahetusel arutavad ema ja tütar, kuidas vabatahtliku seltsilise tegemised välja kukkusid ja mõtlevad endile välja uusi loomingulisi ülesandeid.
“Tõnuga oleme pannud paika juba suviseid plaane, et ta endist kodukohta külastada,” ütleb Ly, kes on küll 4 lapselapse vanaema, aga kellel jääb nii palgatööst kui oma suurest perekonnast ikka veel üle aega kui tahtmist ka vabatahtlikku tööd teha.
Tekst: Maire Aunaste
