KA SÄRAVAD TEENÄITAJAD VAJAVAD TOETUST
Kui endine korvpallur, treener ja õpetaja Ib Lamp (75) oma Toila kodus aknast välja vaatab, võib ta vaimusilmas ette kujutada kogu seda särav-keerulist elu, mis üle-eelmise sajandi lõpust Balti mere Viru rannikul ajalooks on vormunud. Kuidas oma Prantsuse Riviera luksusvillades igavlenud vene kaupmees Grigori Jelissejev koos uhke seltskonnaga 1899. aastal lasi sisse õnnistada Toila-Oru suvekodu, mida projektis nimetati “detski domik”, ehk lastemajaks. Muidugi teadmata, et 75 aastat hiljem tema lossi krundil lastemaja, st kool tõepoolest avataksegi! Pärast tsaari kukutamist kolis Jelissejevite perekond Prantsusmaale, jättes Toila lossi koos tollase Euroopa liigirikkaima pargiga vaid kümnekonna kohaliku hoole alla. Õnneks oli Jelissejev nõus lossi 100 000 krooni eest Eesti äriringkondadele müüma tingimusel, et kinnistu jääks mitte eraisikule, vaid Eesti riigile. Nii sai Toila-Oru lossist president Pätsu suveresidents.
“Sakslaste ja venelaste abiga suudeti Toila-Oru loss sõja ajal mõne aastaga maatasa teha. Tuleb aga au anda eesti ehitus-spetsialistidele, kes lossi juurde kuulunud hobuste maneezhi kohale ehitasid 1974.-ndaks õppeaastaks nii kvaliteetse koolihoone, et isegi võimla põrand peab tänaseni vastu! Nimelt ei laotud seda põrandat mitte lapiti laudadest, vaid need asetati külg-külje kõrvale,” on isegi kaugelt korvpalluri-mõõtu mees tänaseni rahul.
“Mind võib nimetada staadioni kummituseks!” naerab Ib, kes kunagise lossi suursugusust välimuselt edasi kandva koolimaja esimesest päevast alates nii võimla, kui ka koolistaadioni hingeks sai. Pensionile jäädes võib eluaegset spordimeest “staadioni kummituseks” nimetada seetõttu, et labidaga käes võib teda aeg-ajalt näha staadionil kasvõi kaugushüppe kasti läbi kaevamas…
JUURED TAANIST, NIMI IBSENILT
“Mind koolis mu nime pärast ei narritud, sest teati, et mul on suur vend Enno,” ütleb Ib, kelle vanaisa 1920.aastal Kopenhaagenisse piimandust sõitis õppima. Vanaisa Robert leidis Taanist pruudi, taanlanna Karen-Marie, kellega 1923. aastal Eestisse koliti. Kaasas oli noorel perel poeg Hermann, Ibi isa.
“Mu isa oli paras snoob – tahtis igasuguste asjadega silma paista. Alates mulle nimepanekust kuni selleni välja, et sõitis emale kingi ostma Leningradi! Nagu valel poolel sõdimisest veel vähe oleks olnud,” naerab Ib. Sellest viimasest faktist tulenevalt pidi pere tihti elukohta vahetama. Näiteks tuli Õisus piimandust õppinud Hermannil tänu “koputajale” vahetada Tartu Piimakombinaadi peainseneri koht üleöö Tartu külje all asuva Külitse piimapunkti juhataja ameti vastu.
“Elasime Tartus, Võru-Kastani tänava nurgal. Koolis käisin praeguses Miina Härma nimelises Gümnaasiumis. Sealt oli kiviviske kaugusel Kassitoome org, kus minu ajal oli laudpõrandaga korvpalliplats. Olin ehk viienda klassi poiss, kui hakkasin seal korvpalli vaatamas käima – mängijaiks olid oma-aegsed tuusad! Tartu Ülikooli astusin küll kergejõustiku erialale, aga ega mind peale korvpalli muu tegelikult huvitanud,” tunnistab maailmakuulsalt näitekirjanikult nime saanud Ib, kes TRÜ korvpallimeeskonna koosseisus mängis koos legendaarsete Tammiste, Krikuni, vendade Lillede, Kalle Ilvese ja Jaan Lentsiusega.
“Mina olen korvpallis kahekordne Eesti meister, aga mu vend Enno on 7-kordne Eesti meister sõudmises! Mis sest, et minu kõrval on ta könn – lausa 4 cm lühem,” muheleb nooruses 1.95 cm pikk olnud Ib. Nüüdseks on aeg paar sentimeetrit maha lihvinud.
“Tegelikult oli korvpall mu elupäästja. Põdesin lapsena südamelihase põletikku. Terve ühe aasta ma koolis ei käinud – hiljem olin kehalisest kasvatusest ja ka sõjaväe-kohustusest vabastatud. Siis aga, kui hakkasin trenni tegema, sain tervise korda,” on Ib tehtud valikutega rahul.
EKS-ABIKAASA OTSIS VABATAHTLIKU SELTSILISE
Kui õpetaja Ib “ise-endale-valguse näitaja!” Lamp oli Toila koolis 4 aastat tööl olnud, võttis ta naise. Korter eraldati esimesest tööpäevast alates üle õue asuvasse endisesse töölismajja, kus omal ajal asusid rätsepatöökojad ja pesuköök. Teine korrus ehitati hiljem peale ja sinna said toa õpetajad. Ib tõi oma abikaasa Anneli just sellesse 40-ruutmeetrisesse korterisse, kus kasvatati üles 4 last.
“Ega mul pere jaoks eriti aega ei olnud. Oma kooli korvpallipoiste kasvatamine oli mu südameasjaks! Koolispordi Liidu korraldatud võistlustel tulid minu õpilased 1996/97 Eesti meistriks, neist üks jõudis ka “Kalevisse”, ütleb Ib tagasihoidlikult, mis sest, et tänu oma sportlikule tegevusele on talle omistatud Toila valla aukodaniku tiitel.
“Eks õpetajaid mõõdetaksegi selle järgi, kuidas lapsed oma kodukohta esindavad,” arvab Ib. Kaks aastat tagasi diagnoositi tal Alzheimeri tõbi – dementsuse vorm, mis tähendab, et enamus sellest, mis hommikul toimus, on lõuna ajaks unustatud. Aga oma endiste õpilaste nimed, saavutused ja see, mis toimus pool sajandit tagasi, on Ibil täna veel täpipealt meeles.
“Ma pole olnud mingi pühak – mul on 2 last ka väljaspool abielu. Aga maha salanud pole ma kedagi ja seda tean täpselt, et ükski laps pole olnud ülearu. Armastan neid kõiki ja selle üle olen samuti rõõmus, et mu abikaasa leidis endale mehe, kes oskab teda vääriliselt hinnata,” kõmistab Ib oma elutoas püsti seistes, pea praktiliselt vastu lage.
“Olen elus ikka väga hoitud – isegi mu eks-abikaasa hoiab mind! Alguses olime tema uue mehega pigem vaenlased, aga nüüd oleme parimad sõbrad,” tunnistab lumivalgete lokkide ja naerulohkudega põskedes Ib ja sel hetkel tundub mulle ta jutt nagu katkend Henrik Ibseni näidendist. Neis ju ka pööratakse inimhinged pahupidi nagu käpikud ning uuristatakse lahti iga elus tehtud ja tegemata viga…
“Ibi eks-abikaasa Anneli pöördus minu poole palvega leida Toilas üksi elavale eksmehele vabatahtlik seltsiline,” ütleb Ida-Virumaa vabatahtlike seltsiliste koordinaator Margit Maksimov. Oleme Ibi korteris sel päeval koguni viiekesi – umbes samamoodi, nagu Lampide pere 23 aastat pead-jalad-koos elas. Ainult magamisnarid ja seinad tillukeste tubade vahel on tänaseks kadunud. Peale Ibi, minu ja Margiti istuvad kohvilaua ümber ka vabatahtlik seltsiline Alina ja Ibi noorim tütar Maria Magdaleena.
“Kui hakkasime märkama, et isal on probleeme mäluga, siis otsustasime, et peame leidma inimese, kes tal vajadusel silma peal hoiab ning aeg-ajalt seltsi pakkumas käib,” ütleb Tallinnast juhuslikult just sel päeval isa vaatama sõitnud pere pesamuna Maria.
VABATAHTLIK SELTSILINE ALINA
Ka Alina Oro (40) elukäik on olnud kõike muud kui tavaline. Vanaema oli eestlanna ja vanaisa venelane, kes ühel päeval Ingeri-Soomest Eestisse kolisid. Alina ema sündis Eestis ja temast sai kahte keelt rääkiv pedagoog, kes sai varakult aru riigikeele tähtsusest. Tütar Alina käis eestikeelses lasteaias päevani, kui ema lahutas. Kasuisa eesti keelt ei rääkinud, mistõttu pandi tirts venekeelsesse lasteaeda. Alina pandi Kohtla-Järvel ka venekeelsesse kooli, kus eesti keelt hakati õpetama kolmandas klassis. Selleks ajaks oli tüdruk eesti keele ära unustanud. Õpetaja märkas aga, et eesti keel tuleb Alinal välja nii, nagu ta oleks seda varem rääkinud.
Jõhvi kutsekoolis õppis Alina kodumajandust, siis abiellus eesti mehe Marekiga, sai kolm poega ning asus viimase poja Rasmuse kõrvalt õppima Tallinna Tehnikakõrgkooli Mõdriku filiaalis sotsiaaltööd.
“Kui juba sotsiaaltööd õppimas olin, ilmus mu vaatevälja 3 märki, mis mind vabatahtlikuks seltsiliseks suunasid. Kõigepealt kuulsin vabatahtlike projektist oma koolis. Siis juhtusin vaatama samateemalist saatelõiku televiisorist. Seejärel lugesin vabatahtlikest valla lehest… Kuna sotsiaaltöötaja peab nagunii kursis olema eakate elu ja probleemidega, siis otsustasingi seltsiliseks hakata. Täitsin ankeedi, saatsin ära ja järgmisel päeval võttis meie maakonna koordinaator Margit minuga juba ühendust Kuna parajasti juhtus olema sõbrapäev, siis pidasin seda heaks endeks,” räägib Alina, kes on vabatahtlik seltsiline alates märtsikuust ja seda kahele inimesele.
“Ibiga kohtun kord nädalas. Elan Toilast 25. km kaugusel Peeri külas. Kaks vanemat poega õpivad mõlemad Säreveres ja käivad kodus ainult nädalavahetustel, 6-aastase pojaga valmistume kooliminekuks, aga sel aastal käib ta veel lasteaias. Eestikeelses,” täpsustab Alina, kes on väga hästi aru saanud, kui vajalik on ka Ida-Virumaal eesti keelt osata.
“Tuli välja, et Ib oli mu abikaasa venna õpetaja! Mina olen Ibile põhiliselt jutupartneriks, sest kõige muuga saab ta ka ise hakkama. Kõndimas käime ka. Alles hiljuti tahtsin minna 3,5 km pikale terviserajale, aga mu pereliikmetest ei saanud kaasa tulijaid. Ib oli kohe nõus, nii et meie saame teineteisele mõlemad kasulikud olla,” tunnistab Alina, kes huvitava elukäiguga Ibilt on saanud teada mitmeidki fakte Eesti ja eestlaste ajaloo kohta.
“Ega vabatahtliku seltsilise ilmumine mu ellu erakordselt suurt muutust kaasa pole toonud! Ühtegi vahetatud liigest mul pole ja jalgu järel ei lohista. Nii et Alina ei tule mu juurde mitte tööle, vaid külla. Kui elad üksi, siis on iga rõõmsa näoga jutukaaslane ju tore! Alguses mõtlesin küll, et ei tea, mida külarahvas arvab, kui näeb mind tumedapäise nooriku käevangus, aga…. see kunagise Toila Lossi õu on näinud aegade jooksul hullematki!” naerab Ib, kelle jaoks elu läbi huumoriprisma on olnud truuks kaaslaseks.
Ib paneb sinisele Nike`i dressipluusile jope peale, võtab oma korvpallipoistest õpilaste autogramme täis kirjutatud palli kaenlasse ning läheb kohtuma fotograafiga, kes Ibist ja tema seltsilisest Alinast pilte hakkab tegema. Ajalugu jätkub.
Loo autor: Maire Aunaste
