Kui Rapla Vesiroosi Kooli klassiõpetaja Elin Kiin (41) kord nädalas Vilma Liivandile (77) külla tuleb, küsib ta juba ukse pealt: “Kuidas sa elad, Vilmake?” Ja Vilma vastab nädalast nädalasse ühe ja sama lausega: “Pimedus, üksindus, haigused…” Terve elu Raplas, oma sünnikodus Mahlamäe tänaval elav vanaproua ei pea silmas kallist elektrihinnast tingitud pimedas toas istumist, vaid oma silmi, mis ei näe.
“Mu poeg Siim sai sellel päeval 30. aastaseks. Oli ilus suvi, istusime õues, mina läksin korraks majja, et midagi tuua. Nii kui tuppa astusin, lõid silmad tuld- välgud sähvisid ja pärast seda ei näinud ma enam midagi. Mu silmi on opereeritud 8 korda, aga täitsa pime olen olnud nüüd 14 aastat. Valgust ka ei näe,” ütleb lumivalgete turris-juustega Vilma mitte kurtval, vaid saatusega leppinud inimese toonil. Vilma taeva poole hoidvate jonnakate juustega soeng olevat tal ühesugune olnud läbi elu – ainult värv on muutunud mustast hõbevalgeks.
“Koolis käisin siinsamas Raplas ja hiljem Tallinnas Majandustehnikumis. Õppisin raamatupidamist ja töötasin eluaeg palga-arvestajana, enamuse ajast arvelauaga,” muigab Vilma. Tema hääletoonist on tunda, et talle on eluaeg meeldinud naerda ja vimkasid visata- hoolimata sellest, et elu pole teda hellitanud. “Rapla haridusosakonnas oli nii, et kui mina oma toas naersin, siis naised kõrvaltoas naersid minu naeru. Nüüd ma vist ei oska enam naeratadagi – igapäevane võitlemine tervisega on teinud oma töö,” tunnistab naine. Eriti raskeks muutus olukorda peale abikaasa Agu surma poolteist aastat tagasi. Neid, kes täielikus pimeduses üksi elavad, pole maailmas arvatavasti palju.
APPI TULEB VABATAHTLIK SELTSILINE ELIN
“Minu lemmik-linn on Tartu. Elasin seal alates ülikooli astumisest ju elu ilusaimad aastad! Õppisin õpetajaks, töötasin Konguta koolis 11 aastat, abiellusin, sain lapsed. Mu vanemad aga Kalevi külas Rapla külje all igatsesid ühel päeval talust linnakorterisse. Kes ikka oma sünnikodu maha tahab müüa?” küsib just 41-aastaseks saanud Elin Kiin. Seega tehti otsus vahetada elukohad – vanemad saavad Tartu korteri ja noor pere maaelu koos maamajaga. Kuigi süda tilkus Tartut maha jättes verd, kolis ta 4 aastat tagasi koos perega Raplamaale tallu.
“Olen Rapla Vesiroosi Kooli kolmanda klassi õpetaja, mul on omal 3 last ja ometi otsustasin selle aasta alguses vabatahtlikuks seltsiliseks hakata. Ega seda abivajajat kohe ei leitudki – inimesed ikka umbusaldavad võõraid… Aga meie Vilmaga sobisime omavahel kohe,” ütleb sõbralik – rahulik ja naerusuine Elin, kes on võitnud ka oma õpilaste südamed niivõrd, et lapsed ei raatsi pärast koolipäeva lõppu klassist ära minna.
“Kord nädalas Vilma juurde tulles valmistan igat kohtumist nagu koolitundi ette. Kuna Vilma ei näe, siis tuleb välja mõelda tegevusi, mis tema aju töös hoiaks ja ettekujutusvõimet ergutaks. Lahendame ristsõnu, tuletame meelde vanu lastelaule, olen kaasa võtnud esemeid, mida kombates peab Vilma need ära tundma. Kolmel kohtumisel sel suvel koostasime Vilma eluloo, et oleks tulevikus kirikuõpetajale anda. Vilma on väga tubli – mängib kõik mängud kaasa ja on rõõmus ainuüksi sellegi pärast, et ma kord nädalas talle seltsiks olen. Kuna tal on probleemid ka jalgadega, siis kõndimas me ei käi. Värsket õhku hingab ainult trepil olles ja suvel aias flokse nuusutades. Õnneks elab Vilma poeg Tallinnas ja käib igal nädalal koos naisega ema vaatamas,” on Elin vabatahtliku seltsilisena Vilma igapäevase eluga kursis.
OMAD NÕKSUD IGAKS ELUJUHTUMIKS
“Meil on Vilmaga oma kokkulepped, kuidas ta teaks, kes on ukse taga. Söögiga tal muret ei ole – soojendamisega saab Vilma hakkama. Näita, Vilma, kuidas sa kruusi jooki valad!” ütleb Elin rohelist põlle kandvale Vilmale. Põll peab olema, et pluusile plekke ei tekiks…
“Panen tassi tühja supitaldrikusse – kui hapupiima tassist mööda valangi, siis ei satu see lauale. Siiani polegi sattunud,” tõestab Vilma, et maailma kõik raamatupidajad peavad puhtusest ja korrast surmani lugu. “Kütan iga päev pliiti ka. Siibri panen kinni siis, kui tükk aega juba hõõguvate süte sisinat ei kuule. Kontrollimiseks panen käe otse pliidi alla ja katsun tuhka- seejärel tean, et vingu ei hakka sisse ajama,” selgitab Vilma oma eluga toimetulemise nippe.
“Televiisorit ma ei vaata, aga raadiot kuulan küll. Mu lemmiksaated on mnemoturniirid ja “Kuldrandevuu”. Ainuüksi selle pärast, kuidas Heimar Lenk saate lõpupoole KIRJAKAST! ütleb, ootan seda saadet,” muheleb Vilma ja tunnistab, et talle meeldivad kõik meeslauljad. Noorena laulis ta ka ise ansamblis.
“Vabatahtliku seltsilise kõige esimene ülesanne on üksi elava eaka inimese tuju tõstmine – peab oskama ja tahtma inimese elusädet uuesti ja uuesti lõkkele puhuda,” ütleb Elin Kiin, kui majast õue astume. Elin läheb lasteaeda oma 4-aastast pesamuna ära tooma. Kui oleme juba teisel pool väravat, hõikab Vilma trepilt: “Kas te köögist tule lasite ära?” Elin läheb asja kontrollima.
Meie, kes me nuriseme elu üle iga päev, ei kujuta tegelikult ette, et kõigest, mida meil on liiga vähe, on veelgi hullem sõda, pimedus ja üksindus. Vilma maadleb neist kahe viimasega. Tema kõige suuremaks unistuseks on, et leiduks inimene, kes tema majja elama tuleks. Ilma igasuguse üürita.
Maire Aunaste
