Ja – JAH! NÄEME JÄLLE!
Tekst: Maire Aunaste
foto: Selle 27. jaanuaril tehtud foto saatis Ivika Ainole sõbrapäevaks paber-kandjal. Aino oli pilti vaadanud ega olnud esialgu ennast äragi tundnud. “Vaatasin, et kes see sitiku-mutt on- kübar viltu peas!” naerab Ivika 96-aastase Aino Opp`i kommentaari.
Oma kogemusi jagab Saaremaal elav vabatahtlik seltsiline Ivika Laanet-Nuut.
Saaremaal Valjalas elav Ivika Laanet-Nuut (46) sai vabatahtlikest seltsilistest teada siis, kui pärast töö kaotamist ajakirjanikuna ennast Töötukassas arvele võttis.
“Küsisin, kas neil on pakkuda mingit vabatahtlikku tööd seniks, kuni palgatöö leian. Siis öeldigi, et Saaremaale otsitakse vabatahtlikke seltsilisi. Kui mu poeg Kuressaarde õppima läks, otsisime abikaasaga talle elamiskohta. Meile kirjutas üle 90-aastane üksi elav proua Aino. Aino elas oma maja alumisel korrusel, aga ta vajas kedagi, tänu kellele üksi majas elamine tunduks turvalisem. Läksime Ainole esimest korda külla kolmekesi, kogu perega ja kohe tekkis hingeline side. Mu poeg jäigi sinna aastaks elama.
Kui Töötukassast pakuti seltsiliseks olemise võimalust, otsisin Aino üles. Tal oli väga hea meel, et hakkan teda iga nädal külastama. Ta liigub ringi rulaatoriga, aga kõige rohkem vajab ta jutukaaslast. Nii me siis räägimegi, vaatame pildi-albumeid, kuulan lugusid tema noorusest, tähistame kalendri-tähtpäevi. Tunnen, et Ainoga oleme sõbrad. Kord nädalas 25-kilomeetri kaugusele sõbrale külla sõita pole mingi probleem.
Kaks seltsitatavat on mul veel. 79-aastane Ellen elab minu kodukandis. Ta on väga krapsakas ja saab endaga füüsilises mõttes hästi hakkama: sügiseti korjab sugulastele-sõpradele pohli ja mustikaid, sel talvel vedas oma õuelt kärude viisi lund, et mitte lumevette ära uppuda! Ellen ronib isegi kuuri katusele, et sealt lund maha lükata. Hoiatan teda küll, et vahepeal peab ikka passi ka vaatama, aga ega ta ei kuula…
Ellen vajab hingelist abi. Ta kolmest pojast üks suri 40-ndates eluaastates haiguse tagajärjel ja sellest ei saa ema hing ja süda üle. Mina seltsilisena võtangi aega, et ta hingevalust osa saada ja leevendada. Selleks ju seltsiline ongi.
Mu kolmas abivajaja -70-aastane Selma elab mu lapsepõlvekodu kandis Tagaveres. Ka tema vajab ärakuulajat ja seltsi. Selma pärast rasket haigust kodust väljas ei käi ja rääkimine on taoliste inimeste jaoks peamine päästerõngas eluga kursis olemiseks.
Kui enamikule inimestest meeldivad lapsed, siis mulle meeldivad eakad inimesed. Nende elukogemusi ja läbielamisi on väga huvitav kuulata ja kaasa mõelda. Kui ma mõnega oma seltsitatavatest pole terve nädal rääkinud ja siis ta äkki helistab, tunnen suurt rõõmu. Mõnikord taban end mõttelt, et mis siis, kui keegi neist kaob? Suhtun neisse nagu oma väga lähedastesse inimestesse. Ja loodan, et kui kunagi ise samas eas olen, siis ka minuga tuleb keegi suhtlema ja rääkima! Või nagu Selma iga kohtumise järel reipalt hüüab: “ Ja-jah! Näeme jälle!””
