TUHALAANE KOGUKOND HOOLIB JA MÄRKAB!
Tekst: Maire Aunaste
Foto: Maire Aunaste
Kui ma Suurel Reedel Tuhalaane külamaja poole kõndisin- pidin auto kaugemale jätma, sest külamaja oli autodest sisse piiratud!- nägin ühel uksepakul istumas vana meest. Ta oli vist äsja puid lõhkunud, sest haluhunnik oli mehe jalgade ees.
“Tere!” ütlesin eakale mehele, kes mind vist ei kuulnud. Hõikasin kõvemini- ikka ei mingit reageeringut! Sain aru, et mees ei kuulegi.
“See on meie küla ainus abivajaja, keda kogukond elus hoida püüab. Ega muu enam ei aita, kui et peab ta ikka hooldekodusse saama,” ütleb mulle külamajast vastu tulnud Enn Sarv, Tuhalaane külavanem, põline mulk. Seega olen esimese kolme minutiga ära näinud kogukonna nõrgima lüli. Külamaja teisele korrusele jõudes ei usu ma oma silmi: toas on kaks pikka lauda ja need lauad on toidu all lookas. Isegi sel kurval reedel, kui Jeesus on piibli järgi risti löödud. Aga sellest ajast on möödas juba 2023 aastat, nii et ka küla vanimad inimesed seda vaevalt mäletavad…
Tuhalaane Külamajja tulnud ligi 30 inimest pole ilusal kevadpäeval kogunenud muidugi mitte ajakirjaniku vastuvõtuks. Pikkade laudade taga istumas, endast rääkimas ja teisi kuulamas käiakse aastas ikka mitu korda- selle aasta numbri sees juba kolmandat korda. Külaselts loodi 20 aastat tagasi.
KOOLI, POODI JA POSTKONTORIT EI OLE, AGA INIMESED ON
Esimese asjana hakkab silma, et tuba on täis igas eas inimesi. Tallinnasse on siit 200, Tartusse 100 ja Viljandisse 25 kilomeetrit, aga küla ei nurise. Vaatamata sellele, et kohalik kool pandi kinni juba 1997.aastal. Tõeline säde-inimene Enn Sarv (63) teab, milles on maal ellujäämise saladus: inimeste vastu peab huvi tundma ja neid kodust aeg-ajalt välja kutsuma. Mitte meelitama- kogukond tekib siis, kui igaüks tahab tunda end selle liikmena.
“Vabatahtlikke seltsilisi on meil paberite järgi 4 ja seltsitatavaid 10, aga see üksteise toetamine algas Tuhalaanes palju varem, kui käimasolev üle-Eestiline projekt,” ütleb näost pruuniks põlenud mees. Küsin, kas ta on hiljuti sooja-maa-reisil käinud?
“Ma teen iga päev väljas tööd- ja mõnikord päike paistab!” naerab kolme tütre isa. Üks ta tütardest, Hevel, noogutab. Ka Ennu abikaasa Viivika ja ema Laine istuvad laua ümber.
Saan tuttavaks nii vabatahtlike seltsiliste, kui ka seltsitatavatega. Siit tõestus kogukondade loomis-mudeli ühele vajalikule nurgakivile- kaasamisele! Ei ole nii, et seltsiline käib vaid tund aega nädalas vanainimese juures juttu ajamas- Tuhalaanes tulevad ka üksi elavad eakad külamajja. Vähemalt nii kaua, kuni nad trepist teisele korrusele jaksavad kõndida. Maja alumisel korrusel asub raamatukogu.
MAHAPÕLENUD RAHVAMAJA
Kui Tuhalaane rahvamaja 1996.aastal elektrijuhtmete süttimise tõttu maha põles, jäi 12 aastat rahvamajas juhatajana töötanud Urmas Suurpuu ametita. Et oleks koht, kus rahvas saaks kasvõi muretki kurtmas käia, ostis vald tühjalt seisva Eesti-aegse kingsepa- maja. Sellest tänu kohalike meeste tööle külamaja saigi.
“Meil on ühtehoidev kogukond. Keerulistes olukordades leitakse ikka ühine keel,” teab Urmas. Saan poole tunniga aru, et ühiskonna- teadlaste poolt kirja pandud “kogukonna loomise mudelist” on Tuhalaane rahvas sada sammu ees. Kui sul valikuid pole, aga välja surra ega välja rännata ei taha, siis tuleb tegutseda.
“ Elamiseks on see väga hea koht!” kiidab endine rahvamaja juhataja, kes teab, et poolpõlenud hoone saab ühel päeval jälle elu sisse.
“Tänu suurepärasele loodusele, rahule ja vaikusele “kõnnakud” meile ju tulevadki,” ütleb Urmas Suurpuu ja naudib ajakirjaniku hämmeldunud pilku.
“”Kõnnak” on sisserännanu,” selgitab Urmas, MTÜ Tuhalaane endine esimees. Ka hetkel istub külamaja koduste toitudega laua ümber mitu “kõnnakut”. Neist üks on Maia Saidla, kes tuli Tuhalaande zootehnikuks 1957. aastal.
“Meie küla võib tinglikult ka lesknaiste külaks nimetada- nii vähe on alles jäänud neid, kellega omal ajal koos töötasin,” ütleb Maia ja saab naabrilt sõbralikult togida. Ega naised süüdi pole, et nad on meestest kauakestvamaks loodud.
TUHALAANE- VILJANDIMAA 2009- AASTA KÜLA
“14 aastat tagasi saime parima küla tiitli- ehk paari aasta pärast kandideerime uuesti,” usub Enn Sarv. Külamaja sai teise korruse ja uue katuse 2016.aastal. Selleks aga, et kogukonna elu arendada, on palju muudki ära tehtud. Laste mänguväljak, ujumiskohad kolme järve ääres, külakiik ja väike saunamaja, ostetud on murutraktor ja uus helitehnika… Kunagises Tuhalaane vallas elas 1500 inimest, nüüd- kõik on täpselt üle loetud!- 169. Morna külas elab 26 ja Muri külas 16 inimest ning Enn Sarv on külavanemaks neile kõigile.
Kõige paremini tunneb kohalikku ajalugu muidugi 60 aastat Nuia Keskkoolis direktori ja matemaatika-õpetajana töötanud Margus Mõisavald. Kunagine koolijuht on viimastel aastatel kirja pannud Karksi- kandi haridusloo lausa kolmes raamatus.
“Neljandat praegu just kirjutan,” ütleb vaatamata oma soliidsele eale härra Mõisavald ja sosistab seltslaslikult, et ta saab sel aastal juba 86-aastaseks.
“Mind suunati omal ajal just Tuhalaande, aga juhtus nii, et kui kohale jõudsin, tuli ministeeriumist uus käsk. Õpetajat oli kiiresti tarvis Nuia ja sinna ma läksin ja sinna ma jäin,” selgitab oma-aegne kõigi õpilaste “ hirm”. Margus Mõisavald oli nii suur autoriteet, et õpilastel ei olevat tulnud mõttessegi tunni ajal millegi muuga tegeleda kui õppimisega. Ja siin ta nüüd istub- eluaegne õpetaja, kes on sõna otseses mõttes ajaloolise mälu talletaja.
VABATAHTLIKUD MUUDAVAD MAAILMA
Oma väikeste ja suurte tegudega muudavad vabatahtlikud maailma. Kõige paremini paistab see silma, kui ajas tagasi vaadata.
“Igatahes on Tuhalaane paremuse poole muutunud. Vanasti oli hein ju igal pool rinnuni! Lehmad olid muruniidukite asemel… Nüüd pole meil siin enam ühtegi looma!” ütleb 71-aastane Ellen Joosep, kelle abikaasa Ants on see mees, kes harib ära kogu küla maad, kes keevitab, parandab ja putitab üles iga asja, mille teine lihtsalt minema viskaks. See abielupaar on Tuhalaane raudvara- Ellenit nimetatakse küla hingeks.
“Ta hoolitseb mitme vanainimese eest,” ütlevad naised laua ümbert ja julgustavad mind kooki maitsma. Kohupiimakoogi maitse paneb õhku ahmima- nii hea! Koogi autor on 5-poja ema Annika Veidenberg, kes elab ise küll teisel pool Karksi-Nuia, aga astus samuti Tuhalaane külaseltsi liikmeks. Sest- tahaks ju suhelda! Või nagu öeldakse kogukonna mudeli käsiraamatus: inimese ümber peab olema neid, kellega saab suhelda olulistel teemadel…
Kõige suhtlemis-altim tundub mulle punases dzhempris lühikest kasvu endine agronoom Heljo Reemets, keda kutsutakse “ naerupalliks”.
“ Kui Viivikat ei oleks, poleks ma praegu elus! Sain 6 aastat tagasi puugi, nii et lihased valutavad siiamaani. Olen saanud igasugust abi, aga rohkem kui mistahes ravimid on aidanud mind ikkagi Viivika!” hoiab 84-aastane Heljo Enn Sarve abikaasa Viivika varrukast kinni.
“Meid on niimoodi kasvatatud- inimestest hoolima! Alates oma naabrist,” lisab Heljo jutule aastakümneid seafarmis töötanud Anu Soo. Tema on oma kaitsva tiiva alla võtnud endise õpetaja Laine Ruusalu, kelle tuju üleval hoidmiseks polegi tarvis teha muud, kui koos jalutamas käia… Usu siis veel ütlemist, et mulgid olevat uhked ja kitsid! Kui pole kahju anda kaasinimesele tükikest oma hingest, siis pole kahju ju millestki!
P.S. Nädal pärast mu külaskäiku viisid sugulased Haraldi, keda nägin Suurel Reedel üksi uksepakul istumas, hooldekodusse nimega Karksi Kodu. Mis teha- üksildus viib alla nii vaimse kui füüsilise tervise. Tugev kogukond märkab, aitab ja hoolib. Tuhalaanel on, mida teistele kogukondadele õpetada.
