Kristel ja Rein on mõlemad tulnud siia ilma koos sünnitraumaga. Sellele vaatamata elas Kristel 17 aastat Tallinnas koos ema, vanaema ja tädiga. Hakkas 4-aastasena lugema, pealegi oli ta ema õpetaja. Kuni päevani, kui Kristeli kõige lähedasemad inimesed – ema, vanaema ja vanaisa – autoavariis hukkusid. Kristel jäi elama koos tädiga, kes järgneva aasta jooksul leidis tüdrukule elamiseks hooldekodu. Reinul pole oma kodu olnudki. Ema loobus lapsest, kuna kartis arvatavasti, et ei saa liitpuudega sündinud pojaga hakkama.
18-aastasena hakkas Kristel Koeru Hooldekodus elama ühes toas 77-aastase memmega. Noori selles majas tookord ei olnudki. Kohalik ajaleht tegi seega tollase ainsa noore hooldekodu-asukaga intervjuu, mille pealkirjaks oli “Jalutu”. Muidugi oli see ilmne liialdus, sest jalad Kristelil ju on, aga kasutada ta neid tänu oma sünniga kaasnenud puudele ei saa. Kristel istub ratastoolis, kuhu teda tänaseks Koeru Hooldekeskuses juba 27 aastat on aidatud.
REIN – KRISTELI TULEVANE ABIKAASA
Kui intervjuu ajalehes ilmunud oli, loeti see Eivere Hooldekodus elavale Reinule ette.
“Mulle jäi see jutt hinge kripeldama, kuna tundus, et Kristel arvab end maailmas ja oma situatsioonis olevat täiesti üksi,” ütleb Rein Objartel -samuti ratastoolis istudes.
“Saatsin sellele tüdrukule tavapostiga kirja, tahtes teda toetada teadmisega, et sama saatusega inimesi on maailmas veel. Isegi Eestis! Kolm kuud hiljem kutsusin Kristeli Eiveresse oma 20.-ndale sünnipäevale. Kristel tuligi – õigemini toodi – ja pärast seda hakkasime iga päev helistama. Aasta hiljem kolisin vabatahtlikult Koeru Hooldekodusse ümber,” ütleb Rein, kes tänaseks on samas kohas elanud pea 26 aastat.
LAULATUS KOERU KIRIKUS
10 aastat hiljem Rein ja Kristel abiellusid. Paljude takistuste kiuste! Kuupäev oli 07.07.2007. Said omaette toa, said hakata koos tegelema asjadega, mis neid mõlemat huvitasid. Tikkimine on neist üks. Kui Koeru Hooldekeskusesse siseneda, siis näeb koridori seinal suurt ja uhket hooldekeskuse logo, mis on villasest lõngast tikitud meistriteos. Rein hakkas seda tikkima siis, kui koroona algas ja suuremõõtmeline töö sai valmis kolme kuuga. Mis sest, et mehe nägemine on väga halb ja et neil mõlemal Kristeliga töötab ainult parem käsi. 15 aastat abielus olnud paari toa seinal püüab pilku õrnades toonides siidimaal valgest luigest helesinisel veel, mida ehib õrn-roosa vesiroos… Autor Rein Objartel.
Kristeli(44) ja Reinu(46) igapäevane elu ilma hooldajata on mõeldamatu. Ilma abita ei saaks nad voodist väljagi. Ilma abita ei saa nad ka ratastooli- pesemisest ja muudest isikliku hügieeniga seotud protseduuridest rääkimata. Hooldekodus ei jäeta muidugi kedagi abita. Abilisteks on hooldajad. Kuna aga hooldajaid on alati liiga vähe, siis on nende võimalused hoolealustega ka töökohustustest üle jäävat aega veeta väga piiratud. Lihtsalt sellepärast, et aega ei jää kunagi üle. Hoolealuseid on Koeru Hooldekeskuses hetkel 205…
“Minul on elektriline ratastool, mis annab mulle võimaluse liikuda iseseisvalt ka hooldekeskusest kaugemale. Näiteks poodi. Tavalises ratastoolis istuja üksi seda teha ei suuda. Kristel vajab isegi hooldekodu õue pääsemiseks inimest, kes ratastooli lükkaks. Selle aja hooldaja leiab, et meid riidesse panna ja õue sõidutada, aga see on ka kõik. On mõeldamatu, et ta hoolealuseid kas poodi või kultuurimajja sõidutaks. Laulupeole minekust rääkimata!” teab Rein, kes hooldekeskuse elust teabki absoluutselt kõike.
KERSTI, VABATAHTLIK SELTSILINE
Järva-Jaanis elaval Kersti Saarmetsal (47) on 4 last, 2 kasulast, abikaasa, varjupaigast võetud koer Emma ja kaks kassi. Ta on elus maadelnud kodust kaasa saadud vägivalla- probleemide ja tervisemuredega. On olnud ka sügavas depressioonis.
Sel kevadel lõpetas ta Järvamaa Kutsehariduskeskuses kogemusnõustaja eriala- eelkõige selleks, et oskaks taastuda oma läbielatud valusast minevikust. Õpitöö hulka kuulus ka mõne-nädalane praktika Koeru Hooldekeskuses, kus Kersti paari sealse elanikuga lähemalt tutvus. Täiesti juhuslikult – nagu elus ikka! – sattus Kersti just sel ajal FB-st lugema reklaami, kus kutsuti liituma vabatahtlike seltsilistega. Naine, kellel kohustusi niigi jätkus, täitis ankeedi, kohtus Järvamaa vabatahtlike seltsiliste koordinaatori Triin Kordemetsaga ning läbis uue rolliga kaasneva koolituse. Nüüd on ta Kristeli ja Reinu vabatahtlik seltsiline.
“Mida rohkem on mul tegevust, seda vähem saan ma oma muredele keskenduda,” tunnistab Kersti Saarmets. Aasta tagasi avastati tal raske haigus ja ilma valuvaigistiteta ta enam läbi ei saa.
“Mulle meeldivad Kristel ja Rein. Tunnen, et oleme vastamisi vabatahtlikud seltsilised, sest mina saan toetada – kasvõi ratastooli lükates!- neid ja nemad läbi sõpruse ja tänulikkuse mind. Nüüd sai abielupaar koos Koeru laulupidu nautida ja järgmisi selle suve plaane on meil veel. Kristeli ja Reinu 15.-nda pulma-aastapäeva tähistamine kaasa arvatud. Aeg-ajalt hooldekeskusest välja saada on ju emotsionaalselt väga vajalik,” teab Kersti.
“Kui mul Astangul koolis käimise ajal oleks samuti olnud vabatahtlik seltsiline ehk sõbralik abistaja, siis oleksin tundi mõnikord ka õigel ajal jõudnud,” naerab Rein. “Mis siis, et minu ratastool on elektriline- lihast ja luust inimest, kes ratastooli- inimeste probleemidest aru saab, ei asenda miski!”
Maire Aunaste
Foto: Jan Vutt
