Meid Eviga ühendavad ühised mälestused ja endised sõbrad.
Tekst: Maire Aunatse
Foto: Laile ja Evi koos. Maire Aunaste
“Kui kevadel toimus Pärnus vabatahtlike seltsiliste kokkutulek, istusid lõuna ajal meie lauda kaks tõmmut noormeest. Tuli välja, et nad on Türgi kaudu Eestisse jõudnud Süüria sõjapõgenikud. Ja veel selgus, et ka nemad on vabatahtlikud seltsilised, Tallinnast. Neist üks, kes töötab Tallinnas matemaatika õpetajana, oli väga aldis suhtleja. Rääkis oma seltsitatavast sooja huumoriga, nii-et küsisin jutu lõpetuseks, et kas ta minu seltsiliseks ka ühel päeval oleks nõus hakkama?” räägib Laile Sukk (74) naerdes. Sest hetkel on ta ikka veel teistele vabatahtlikuna seltsi pakkumas.
Ajame juttu Laile kodus Jõgevamaal, Mooritsal.. Linnainimene nimetaks seda maakoduks, Laile jaoks on see lihtsalt kodu. Linnainimese jaoks oleks see paradiis, Laile jaoks on see paradiis, kus on tulnud ja tuleb edaspidigi teha väga palju tööd. Tütar Krista koos mehega õnneks aitavad.
Kui Laile kübara- mis siis, et plastmassist “õlgkübara”- pähe paneb, ei usuks keegi, et ta koduukse alt algaval Kuremaa järvel vähemalt kord nädalas paadiga aerutamas käib, et ta oskab kala püüda ja murutraktoriga oma mitu hektarit suurt koduümbrust korras hoida nagu “vana mees”. Laile suudab maanaisest linnadaamiks ümber kehastuda hetkega! Kui ma ta raamaturiiulis näen aukohal kolme kuulsa näitlejanna elulooraamatut, siis taipan, et tegemist on naisega, kelle nahas pesitseb näitlemispisik.
“Kõigepealt tahtsin olla nagu Elle Kull, siis nagu Helgi Sallo ja viimasena sain aru, et Ita Everist paremat naisnäitlejat pole ikka olemas. Olen läbi elu näidelnud ja teistelegi näidendeid kirjutanud… Minu rollid on ulatunud Buratinost ja Väikesest Nõiast kuni Niskamäe naisteni. Muidugi olen ma taidleja, aga mu suureks rõõmuks ka koos professionaalsete näitlejatega saanud koos laval olla,” ütleb Laile silmade särades.
Üle 20 aasta on Laile Sukk töötanud Jõgeva Haigla päevakeskuses, kus tema suurim kirg on kohalike nii noorte kui vanadega näitemängu teha. Kuna lihtsaid ja lühikesi näidendeid kusagilt võtta ei ole, siis kirjutab Laile neid ise. Ikka selliseid, kus räägitakse elus kõige tähtsamatest ja kõigile arusaadavatest asjadest. Tühjaks jäävatest taludest ja kodudest. Inimestest, kes kiirustavad linnadesse, õunapuudest, mis ilma inimesteta metsistuvad ja majadest, mille katused on kurbusest ja mahajäetusest kaardu vajunud…
“Mu enda elu pole üldse kerge olnud. Mu ema suri, kui olin vaid 11-aastane. Isa ei tulnud kolme tütrega üksi toime, nii et meid jagati sugulaste vahel ära. Pidin varakult ise jalad alla saama ja sain ka. Läksin ruttu mehele ja kaotasin mõne aasta pärast esimese lapse… Lapse kaotusest ei saa kunagi lõplikult üle- ehk sellepärast olen tundnud terve elu vajadust nõrgemaid toetada. Sellepärast hakkasin päevakeskuses tööle, sellepärast olen oma näiteringidega käinud aastaid Erivajadustega inimeste teatrifestivalil, sellepärast hakkasin ka vabatahtlikuks seltsiliseks,” paneb oma elu tähtsaimad pidepunktid Laile ritta.
Laile Sukal on kaks seltsitatavat. Tiiu, kes ei ole veel 70, elab Jõgeval sotsiaalmajas.
“On inimesi, kellel on raske igapäevaeluga toime tulla. Kui võetakse lihtsalt äraelamiseks pangast laenu ja siis selgub, et sa ei suuda seda mitte kuidagi tagasi maksta, siis… Võtab pank ära selle viimasegi, mis inimesel on. Tiiu kaotas niimoodi kodu. Ma ei tea, millal ta kaotas usu nii endasse kui teistesse inimestesse, aga minu töö on nüüd juba terve aasta see, et inimene toast välja saada. Olin väga rõõmus, kui nägin, et ta tõesti julgeb Jõgeva linna vahel kasvõi natukenegi kõndida! Käib minu juures päevakeskuses, kui ma tööl olen. Nüüd on ta mul lubanud isegi oma juukseid värvida, nii et vähehaaval hakkab ta apaatsusest elu vastu välja tulema.
Mu teine seltsitatav on Evi, keda tunnen juba sellest ajast, kui ma pärast abiellumist Kuristal elasin. Evi on tore ja südamlik, aga ta kõnnib väga vaevaliselt. Tema juures 16 km kaugusel käin nii tihti, kui tarvis. Evi ise ka ootab, et ma mitte ainult kord kuus temaga juttu ajamas ei käiks. Muidu ma unustan su näo ära!, ütleb Evi. Tütar elab tal Jõgeval ja käib ema juures tihti, toob söögi kätte. Aga meid Eviga ühendavad ühised mälestused ja endised sõbrad. Ka need, keda enam ei ole. Vestlemine on üksi elava inimese jaoks tähtis asi. Olen Evi oma autoga ka ta sõbranna sünnipäevale viinud,” ütleb Laile.
“Kui peaksin asjad, mis mulle elus kõige rohkem meeldivad, pingeritta panema, siis oleks see selline: näitlemine, inimestega suhtlemine, koerad, reisimine ja Kuremaa järvel paadiga sõitmine. Praegu on järvel eriti ilus: 5 luike liuglevad veepinnal linnulaulu saatel,” maalib Laile sõnadega pildi Eestimaa järvede suuruselt 11.-ndal kohal olevast Kuremaa järvest.
Vaatan isegi pilliroo vahele rajatud veeteed mööda järvele- vastaskaldalt paistab korralik rand, kust suvel kostvat muusika Lailegi õuele. Suur must koer nimega Emma jääb meile kurbade silmadega järele vaatama ja kodu hoidma. Meie Lailega sõidame aga seltsitatava Evi juurde Kuristale, sest vähemalt üks foto peab loo juures ju olema!
