KUIDAS KUNAGISEST VAEVAKÜLAST RÕÕMUKÜLA SAI
Tekst: Maire Aunaste
Pildil: Foto autor Maire Aunaste
Kui Riigivanem Konstantin Päts 1936. aastal Otepääle pidulikult linnaõigused andis, oleks võinud Pühajärve sõjatamm kokku tulnud rahvale kõne pidada. Ligi 7-meetrise ümbermõõdu, 22-meetrit kõrge ja arvatavalt 300-400 aastat vana puu saaks kõigepealt rääkida, kuidas ta tänu Otepää ümbruses elavatele talupoegadele oma nime sai. 1841.aasta sügisel ja talvel tegid mõisniku üle-mõistuse suurtest nõudmistest viimse piirini viidud talupojad ehk sama suurt sõjakisa, nagu Pühajärve traditsioonilsteks kujunenud jaanitulede tuhandete-pealine seltskond nüüd. Erinevus on vaid selles, et mõisniku vastu mässu tõstnud talupojad said soldatitelt 500 kepihoopi, 182 aastat hiljem põrgulärmi tegevad noored lähevad aga rõõmsalt mööda Eestit oma kodudesse laiali ning hakkavad ootama järgmist jaanituld… Pühajärve kaldal elav Otepää aedlinna rahvas saab aga peo lõppedes jälle koju tagasi tulla.
“Põgeneme nende suurürituste ajaks alati kodust ära,” naerab Maris Frosch (41), MTÜ Otepää Aedlinn üks loojatest. Tema vanemad kolisid tollasesse suvilarajooni Pühajärve kõrgele kaldale teiselt poolt Otepääd 1991. aastal.
“See oli aeg, kus suvilast aastaringseks elumajaks ehitamiseks leidus rohkelt krunte. Nüüd veab mõnel üksikul inimesel väga, kui keegi vana maja maha müüb. Need, kes siia 30 aastat ja kauem tagasi elama on tulnud, naudivad head elukeskkonda üle mitme põlve ja harva otsustavad suurilinna kasuks. Tavaliselt üks põlvkond annab oma elamise järeltulijatele lihtsalt edasi,” teab Maris omast käest. Kuna ta abikaasa Ants Frosch oli pikka aega diplomaat ning perega paljudes riikides elanud, siis oleksid nad võinud valida tervest maailmast elamiseks ükskõik missuguse koha…
“Aga meie valisime Otepää. Ja siia me jääme,” on Tartu Ülikoolis keskkonnatehnoloogia eriala lõpetanud Maris kindel. Tõepoolest – kunagiste pähklimetsade järgi ka Nuustaku nime kandnud Pühajärve-kandi erakordselt kauni loodusega on teistel paikadel raske võistelda.
Istume Pühajärve rannapargis MTÜ hallataval mänguväljakul pisikeses paviljonis, mille kohalik omavalitsus tõi uuenduskuuri läbivalt rannalt mäe peale kogukonnale taaskasutamiseks, et vihma ja päikese eest pisut varju saada. Otepää linna aukodaniku Ene Kelderi eestvedamisel moodustas paarkümmend aedlinna pensioni-eelikust prouat 12 aastat tagasi oma seltsingu.
“Tahtsime lihtsalt koos käia. Korraldasime Tamme külalistemajas tee-õhtuid, spordipäevi noortele, tähistasime kõiki kalendripühasid, korraldasime orienteerumisvõistlusi ning panime kokku isegi kõhutantsijate rühma,” räägib Tiiu Hõrak (69), kes nii, nagu paljud teisedki eakad, tegutseb lisaks seltsingule ka aedlinna MTÜ-s.
“Tulime 2019. aastal abikaasa lähetusest koos perega koju ja see oli just aeg, kui otsiti Otepää vallas mänguväljakuid soovivaid kogukondi. Seltsing poleks seda teha saanud, MTÜ aga küll! Nii ma siis lubasingi entusiastlikult kirjutada kasvõi 101 projekti – peaasi, et saaks kohalikule elule käed külge panna,” on Maris hoogu ja optimismi täis ka 4 aastat hiljem. Istume Pühajärve viimase mõisniku omaaegsel karjamaal. Kusjuures seda kohta, kus praegu Otepää aedlinn asub, kutsuti poolteist sada aastat tagasi Vaevakülaks.
“Meie pole siin küll mingit vaeva tundnud- ainult rõõmu ja rahuldust, sest see on ju meie oma elukeskkond. Mina tulin Tallinnast tagasi kodukanti, sest vanemad ostsid siia suvila ja isa hakkas sellest elumaja ehitama. Mäletan, et kui siia kolisin, oli aedlinnas poole vähem lapsi, nüüd aga üle 50,” räägib Sigrid Rõõmussaar (38), kelle kaks võsukest naudivad suve ja vabadust siinsamas mänguväljakul.
“Kuna tänavu on ju liikumise aasta, siis selle suve juulis-augustis on kavas korraldada eriti rohkelt sportlikke õhtuid. Et oleks põhjust parki kokku tulla vanavanematest kuni lapselasteni!” ütleb Sigrid, kes MTÜ tegemistest on enda kanda võtnud just sportlikuma poole.
“Mõtleme välja igasuguseid rõõmsaid sportmänge. Näiteks- kuidas nöörist välja lõigata 3 meetri ja 20 sentimeetrine jupp ilma abivahendeid kasutamata…Mõõta võib ju mitut moodi! Ja millegipärast vanaemad-vanaisad võidavad alati!” naerab Sigrid, kes ülikoolis on õppinud rahandust ja pangandust, nüüd aga töötab koos Marisega riigiametnikuna PRIAs.
Marise ema Luule Saar (67) on koos Tiiu Hõrakuga MTÜ-le Otepää Aedlinn üks alusepanijatest. Loomaarstiks õppinud Luule oli ka Valga maakonna esimene eraettevõtja põllumajanduses. Pere-ettevõtte OÜ Otepää Oskar´i on ta nüüdseks jätnud edasi juhtida oma pojale.
“Veel enne seda, kui meil polnud isegi seltsingut, hoidsime me oma aedlinna eakatel silma peal ning kaasasime kohalikku ellu. Me ei pidanud vabatahtliku seltsilise projekti äragi ootamagi. Meil on juba palju aastaid ühe-pere-tunne. Teame hästi, mida tähendab lause, et omasid ei jäeta,” ütleb Tiiu Hõrak, kes on 45 aastat oma elust Otepääl vaipu kudunud.
“Sel aastal liitusime “Vabatahtliku seltsilise” projektiga kui test-kogukond. Kui MTÜ-s on meid 15-20 aktiivset liiget, siis meie FB-grupis on liikmeid 125. Meid jälgitakse ja loodan, et midagi meie tegemistest ka õpitakse,” arvab Maris. Projekt “Vabatahtlik seltsiline” eraldas Otepää Aedlinna MTÜ-le raha selleks, et saaks kogukonna eakatele pakkuda sel suvel meelelahutust ka kodust kaugemal. Bussitäis soliidses vanuses prouasid sõidabki juulikuu lõpus üheskoos vaatama suvelavastust Kiidjärvel.
“Öeldakse ju, et maal elamine on luksus- sest see on tõesti kallim, kui suures linnas. Aga meie julgeme öelda, et meie kogukonnas üksteist toetades ja väga tihedalt läbi käies, on see elu lausa luksuslik. Me ei kujuta ettegi, et kogukonnas omavahel ei suhelda. Ehk teisisõnu- siis polekski ju kogukonda!” on Maris veendunud. Istume paarikümne meetri kaugusel mänguväljakust, kus teineteisega võidu patside lehvides kiiguvad Marise kaksikutest tütred. Just see mänguväljak oligi MTÜ esimeseks projektiks. Vaid pisike osa kohalikke lapsi on sel pärastlõunal kiiged ja nöörredelid vallutanud, aga rõõmust rõkkamine kostab arvatavasti Pühajärve äsja uue näo saanud rannaliivani.
“On ilmatuma tore, et meie MTÜ ja me ise oleme olemas!” ütleb Luule Saar.
