PARIM SELTSILINE ON SÕBER
Tekst: Maire Aunaste
foto: Kaija Kokk erakogu
Oma kogemustest räägib Lagedil elav Kaija Kokk
Kui Kaija Kokk (34) perega Tallinnast Lagedile kolis, uuris ta kohalikult säde-inimeselt, kas alevikus mõni selline eakas inimene on, kes abi vajaks. Vastus oli, et mitte. Siis tuli aga koroona ja seesama säde-inimene Bärbel Salumäe otsis neid, kes eakaid, ilma transpordita inimesi Lagedilt Jüri alevikku perearsti juurde vaktsiini saama sõidutaksid. Potentsiaalseid sõidutajaid leidus 7, aga sõidutatavaid ainult 2….
“Juba Tallinnas elades olin mõelnud, et oleks tore mõnd vana inimest aidata. Ükskord, kui lapsevankriga jalutasin, nägin eakat naist libedal tänaval toidukotti tassimas. Pakkusin oma abi. Olime nagunii ühes suunas kodu poole minemas. Eakas proua oli väga kahtleva moega ja ärgitas mind mitu korda edasi mitte tulema- küllap kartis, et osutun järgmiseks liis haaveliks.. Sain aru, et suures linnas võõra inimese aitamine on keeruline.
Kui oma Lagedi-kodus FB-ist reklaami lugesin, et otsitakse vabatahtlikke seltsilisi, olin väga umbusklik, et näis-näis, kas see projekt eluvaimu sisse saab. Aga ankeedi täitsin lootusrikkalt ära ja kahe nädala pärast saingi oma suureks üllatuseks esimese seltsitatava. See proua elas Peetri külas ja ma suhtlesin temaga 3 kuud. Siis aga kolis ta Tallinnasse ja meie kohtumised lõppesid.
Õige pea sain aga ettepaneku hakata seltsiliseks mu oma alevikus, Lagedil, 72-aastasele Lilljenile. Tema on samuti väga huvitav naine, kunstniku hingega ja õpihimuline. Kuigi tal on liikumisega raskusi, ei sega see Lilljenil osalemast kursustel, koolitustel ja sõpradega suhtlemisel. Just praegu võtab ta osa kursusest, kus õpitakse lapitehnikat. Lisaks on ta ka uhke proua- küüned alati lakitud ja ehted kaelas!
Meie esimesel kohtumisel õpetas tema mind, mitte vastupidi. Valasime akrüülvärve lõuendile ja muudkui puhusime värve maaliks. Tal on kodus kõik kunstitarbed olemas. Tuli välja, et kunstihuvi on meil ühine! Kuna ma ise töötan IT- valdkonnas, siis Lilljen söandab alati küsida minu abi nii arvuti kui telefoniga toimetamisel. Lisaks oleme koos küpsetanud, õunamoosi keetnud. Kuigi kohe alguses sai kokkulepitud, et kohtuma hakkame Lilljeni juures, siis olen teda ka endale külla kutsunud. Elan perega rida-elamus ja meil on nii maalapike kui terrass, kus suvel mõnusasti aega veeta ja lihtsalt rääkida. Mul ei ole vanavanemate põlvkonda alles- aga mulle meeldib väga kuulata haritud inimese põnevast elukäigust ja tõekspidamistest.
Praegu olen oma teise lapsega, 7-kuuse pojaga kodus, nii et vahel on tõesti raske kodust liikuma saada. Mu sõbrad nimetavadki mind mõnikord hulluks, sest alustasin nüüd kodukontorist ka töötegemist. Et kust ma aega leian, on põhiküsimus. Aga- kes teeb, see jõuab!
Ma ei pea Lilljeniga suhtlemisel pingutama ega teda lõbustama. Pigem on ta sõber ja seda sõbrasuhet tahaksingi hoida. Ja eks ma võtan teda nagu vanaema asendajat ka. Hetkel ta mind veel 100% ei usalda- toksib arvuti parooli sisse ise!- aga see ongi väga õige!
Kui Lilljen viis oma korteris läbi uuenduskuuri, aitasin mina tal arvuti teel uut mööblit leida. Minu vend ja abikaasa aitasid mööbli kohale toimetada. Kui seltsilisest saab sõber, siis taoline sõprus laieneb ka pereringi.
Olen aru saanud, et oma eakatele vanematele seltsilise otsimine peaks ja võiks olla laste teema. Aga- tööealisi ja aktiivset elu elavaid lapsi segab tihti valehäbi, et oma vanematele seltsi otsida. Et ehk siis arvatakse, et lapsed ise oma vanematest ei hooli. Tegelikult tihti polegi neil aega iganädalaseks külaskäiguks ja pikkadeks vestlusteks. Võib olla on kõik jutud juba ammu ka ära räägitud ja on ka neid jutte, mida lapsed oma vanematega ja vastupidi, rääkida ei taha. Siin tulevadki appi seltsilised, kelle jaoks võõras eakas inimene on uus, huvitav ja mõnikord isegi põnev. Mõlemal on teineteiselt õppida! Kui mu esimese seltsitatava sotsiaaltöötaja poleks meie regiooni vabatahtlike seltsiliste koordinaatori Karin Talalaeva poole pöördunud, poleks mina ja Lilljen kunagi kokku saanud. Mis sest, et elame ühes alevis.
Ja lõpuks: eakale inimesele on kõige tähtsam teadmine, et seltsiline on olemas! Kui tal on vaja, saab ta mulle alati helistada. Ja mina leian aja teda vaatama minna kasvõi õhtul, kui olen lapsed magama pannud!
