SUURDE SÜDAMESSE MAHUB PALJU
Paliveres elaval Virge Övelil (66) on 5 last ja 10 lapselast ning 3 lapse lapselast. Ta elus on olnud aegu, kus korteri leidmiseks on teha tulnud töid, millega enamus noori naisi hakkama ei saa. Nelja lapse kõrvalt käis Tallinnas kaubandust õppinud noor naine 5 aastat lüpsjaks seetõttu, et saada töötegemise kõrvalt ka korter.
“Kuna lauta tööle pidin minema varahommikul, siis ei olnud mul mingit võimalust viia oma lapsi lasteaeda, sest ma ei saanud selleks ajaks veel töölt ära. Olin lehmi lüpstes nagu süte peal, sest ma ei teadnud ju, kuidas põngerjad omapead hakkama saavad. Mees töötas kaugsõidu autojuhina ning oli palju kodust eemal ja seetõttu tuli mul õppida üksi hakkama saama. Suuri tragöödiaid õnneks ei juhtunud, kuigi ükskord koju jõudes nägin, kuidas mu 1-aastane tütar teise korruse aknalaual kõlkus! Sel hetkel ma tõesti ei teadnud, kas seista ootevalmis akna all, et kukkuv laps kinni püüda või teisel korrusel asuvasse korterisse tormata,” meenutab Virge eluohtlikku situatsiooni.
“Olen samas rõdudega maja kolmetoalises korteris elanud üle 40 aasta, nii-et “Sõpruse” kolhoosi tööle minek oli õige samm,” tõdeb Virge. Ka on ta aastaid töötanud kauplustes müüjana, lasteaias söögitädina, spa-hotellis protseduuride läbiviijana ning Paliveres kristliku kohviku pidajana.
“See, et ma Jumala leidsin, on peale laste kõige parem asi mu elus! Paliverre juhtus tulema misjonärina soomlanna Marja. Tema initsiatiivil tegime kristliku kohviku. Palivere Ehitusmaterjalide Tehas oli just uksed kinni pannud ja väga paljud inimesed jäid töötuks. Tundus, et paljud alevi-elanikud vajavad odavat toidukohta. Kahjuks saime ruume selle kohviku tarbeks rentida ainult aasta- siis tõsteti üüri nii, et me ei jõudnud enam maksta. Seejärel kutsus Marja mind kaasa Soome, et näidata sealse kogemuse põhjal, kuidas tegutsevad kirbuturud. Palivere tehase ühiselamu tühjaks jäänud ruumidesse saime teha “Kirbuturu” nimelise kaupluse, kus töötasin 18 aastat,” on Virgel veel tagantjärelegi hea meel, sest tänu kirbuturu-kaupadele, mis tulid Soomest ja Rootsist, sai Virge pere- nagu teisedki poekülastajad!- palju abi. Lapsed on tänaseks kõik suured- esimene poeg on juba 48-aastane.
TUGIISIKUST VABATAHTLIKU SELTSILISENI
“Üks mu kolmest tütrest elab mu vastaskorteris. Kui ta töötas Haapsalus sotsiaalmajas – suvel kaks aastat tagasi – kutsus tütar mind tugiisikuks minust 20 aastat nooremale Piretile. Mul ei olnud aimu ka, mida tugiisikult oodatakse. Võtsin siiski julguse kokku ja läksingi. Piret, kes on üles kasvanud lastekodus, on igati tubli ning saab eluga hästi hakkama. Ta elab Haapsalu linna poolt antud korteris omaette, aga kuna tal on liikumispuue ja ka kõnelemisega raskusi, siis vajab ta mõnikord ikka abi. Võõrastel inimestel on Pireti jutust tihti raske aru saada. Ja kellel siis tänapäeval on nii palju aega, et rääkimis-raskustega inimese juttu süveneda ning seda kannatlikult kuulata?” küsib Virge. Kuna ta ise on erakordselt rahuliku loomuga, siis temal oli nii aega kui kannatust.
“Leidsime Piretiga kiiresti ühise keele ning saime hästi läbi ka need 4-5 esimest kuud, kui ma talle tugiisikuks olin. Siis tuli aga pikalt haiguslehel olnud endine tugiisik Pireti juurde tagasi ning mina jäin temaga lihtsalt edasi suhtlema. Selle aasta kevadel kutsus mu tütar mind sellesama Pireti kaudu ühinema vabatahtlike seltsiliste projektiga ja mina ei olnud vastu. Suhtleme Piretiga ju nagunii,” räägib Virge, kelle töökohustuste hulka pärast kaupluse kadumist kuulub Palivere vabakoguduse maja korrashoid.
“Kui ma tugiisikuna sõitsin Piretile Haapsallu külla 3-4 korda nädalas, siis nüüd üks kord igas nädalas. Autoga pole ma kunagi sõitnud, aga bussid ju käivad! Piret on endale ostnud 3-rattalise jalgratta ja sellega saab ta linnas kõik vajalikud käigud tehtud. Käib rannas ja toidupoes ja vabaõhu üritustel. Aga kõndida ta ilma toetamiseta ei julge- tal võib tasakaal ära kaduda iga hetk. Nii me siis jalutamegi ja räägime elust, ilmast ja inimestest ja kui ilm on halb, siis istume Pireti hubases korteris,” loetleb Virge asju, millega vabatahtlik seltsiline abivajajale tuge saab pakkuda.
“Mis on aga kõige tähtsam, mille pärast Piret sind igal nädalal ootab?” küsin Virgelt.
“Kui Sul pole olnud terve elu ei perekonda ega vanemaid, kui sul pole vedanud ka tervisega, nii-et pead kogu elu endale ja teistele tõestama, et saad hakkama, siis… Ega palju põhjuseid enese õnnelikuna tundmiseks ju pole! Pealegi on Piret nii otsekohene ja aus, et ehmatab teinekord inimesed ära. Minule ta otsekohesus ja siirus meeldib – see teeb elu lihtsamaks kui hea näo tegemine näo ees ja hoopis teise jutu ajamine seljataga. Aga mulle on Piret öelnud mitu korda, et teda aitab minu naer ja hea tuju,” tunnistab vabatahtlik seltsiline Virge, kelle soe süda ja rahulik meel aitab ka neid, kes abi ei küsi.
Autor: Maire Aunaste
