TAHAD SA KAASA TULLA?
Tekst: Maire Aunaste
Foto: Vabatahtlik seltsiline Anu ja tema seenior Sirje.
Seda küsimust ootavad nii lapsed, lemmikloomad, kui ka üksi elavad eakad inimesed, kelle suhtlusring on kokku kuivanud või hoopis olematu. Kuressaares elav vabatahtlik seltsiline Anu Püüa (64) küsib oma kaaslinlaselt Sirje Riikilt ( 74) tihti just niimoodi. Ja Sirje on silmade särades alati nõus. “Me oleme vabatahtlik paar!” naeravad naised.
Kui vabatahtliku seltsilise projekt alguse sai, oli Anu seltsiliste koordinaatorile Silje Vaigule lihtsalt taustajõuks. Sõitis, sõidutas, ajas asju. Kuna Anul liiga palju vaba aega ei tundunud olevat, ütles ta kohe, et seltsilist võtta tal plaanis ei ole. Elab küll linnas, aga 90-aastane ema elab maal ning seal on majapidamisega parajalt palju tegemist.
“Ühel päeval ütles Silje, et Kuressaares elab naine, kellele sotsiaaltöötaja otsib tuge. Ja et see tugi seisneb eelkõige kord nädalas paaritunnilises jalutamises. Läksime koordinaator Siljega Sirjele külla ja me sobisime esimesest hetkest alates,” ütleb Anu.
Saaremaalt pärit Sirje on olnud põdura tervisega lapsest saadik. Kuna tüdruk tahtis teiste lastega olla samal tasemel, siis hakkas sporti tegema. Alaks pakkus treener ootamatult kuulitõuget ja õieti pakkus! Sirje näitas nii häid tulemusi, et ta võeti Eesti noortekoondisse.
“Kaalusin 80 kilo ja käisin käed harali, sest musklid segasid… Minskis üleliidulistel võistlustel võitsin teise koha ning seejärel sain ka Eestis noorteklassi meistriks. Spordiarst avastas aga, et mul on kaasasündinud südameklapi rike. Kuulus professor Kliiman ütles mulle Tartus, et sellise südamega ma kauem kui 30.-nda eluaastani ei ela. Aga elasin. 25 aastat tagasi tehti mulle aga südameoperatsioon ning pandi uus klapp. Mõtlesin just täna Tartu arstide peale, tänu kellele kingiti mulle 25 lisa-aastat,” räägib tasakaaluhäiretega maadlev naine. Mälu on tal aga parem kui paljudel noortel inimesel. Südameprobleemi kõrval on Sirje üle elanud 4 insulti. Neist viimase aasta tagasi.
“ Olen olnud terve elu väga aktiivne- töötanud mitmel kohal, teinud näitemängu, mänginud mandoliini ja kannelt, esinenud rahvapilliorkestriga isegi “Estonia” laval ja televisioonis. Kuressaare koolis käisin lasteaiakasvataja- kallakuga klassis. Kahju, et vanemad ei suunanud mind edasi õppima- lapsed ja loomad meeldivad mulle kõige rohkem,” kahetseb Sirje. Kuigi- lasteaedades on töötanud sooja südamega naine palju aastaid ning saanud isegi parima sõimerühma kasvataja tiitli.
“Kuna mul on tasakaalu hoidmisega probleeme, siis üksi ma tänavale kõndima minna ei saa. See, et ma Anu leidsin, on suur õnn. Me helistame, jalutame, käime teatris, kontserdil, kohvikus. Mõnikord Anu helistab ja küsib- kas tahad niisama ringi sõita? Muidugi ma tahan! Saan niimoodi ju oma tillukesest toast välja- muidu pean olema terve päeva televiisoriga kahekesi… Abi küsida on väga raske, kuigi abi pakkunud olen elu jooksul teistele küll. Ma ei taha omaenda tehtud töö eest midagi vastu saada. Olen ikka öelnud, et küll elu ise tasub. Nüüd ongi nii läinud- ühel päeval astus mu tuppa vabatahtlik seltsiline Anu,” kiidab Sirje oma uut sõpra.
“Mõtlen sageli, et ega ei teagi, kes kellele seltsi ja tuge rohkem pakub!” naerab Anu, kui foto loo kõrvale on ära tehtud. Imeilusad lilled Sirje käes tõi ta kingituseks ajakirjanikule…Aitäh!
